Kahjuks on Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalugu käsitlevates töödes väga vähest tähelepanu osutatud mitmele maleva tegevuses ja arenguloos silmapaistvat osa täitnud inimesele. Palju on valgustatud maleva esimese pealiku, kolonelleitnant Johannes Poopuu ja aastatel 1934 – 1940 maleva eesotsas olnud kolonelleitnant Oskar Särevi tegevust Saaremaal. Peaaegu märkamatuks on jäänud aga ülejäänud malevapealikute, – nooremleitnant Karl Tamme, kolonelleitnant Jakob Vende, major Johannes Kajaka, major Ralf René Teimani ja major Rudolf Lintsi teenistus maleva juhtimisel ja edasiarendamisel. K.o. artikkel on esimeseks sarjas, mis seda lünka jõudumööda täita püüab.
Nooremleitnant Karl Tamm (maleva esimese pealiku J. Poopuu naise vend) sündis 23.[2] (v.k.j. 11.) veebruaril 1891 Saaremaal Kaarma vallas Lilbi külas Jurna talus. Lõpetas Kaarma Õpetajate Seminari ja Tallinna Kaubanduskooli.
Kaitseliidus alates selle loomise hetkest Saaremaal
Karl Tamm kuulus Kaitseliidu Saaremaa Maleva loojate hulka alates kapten Johannes Poopuu poolt 20. novembril 1918 kokku kutsutud asutamiskoosolekust Kuressaares politseivalitsuse ruumes, kuhu kogunes paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Kuressaare jaoskonna juhiks määrati lipnik K. Tamm. Jaoskonna kantselei asus Lossi tn. 2, kuhu kolis Kubermangu tn. 14, endise politseivalitsuse ruumest peagi ka Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema kantselei.
Kaitseliidu esmaseks ülesandeks sai avaliku korra ja kodanike julgeoleku tagamine. Seejuures tuli seda algul teha koos sakslastega, korraldades nendega ühist valveteenistust.
Suurimaks raskuseks Kaitseliidu tegevuse korraldamisel oli esialgu vajalikus koguses relvade puudumine. Viimased saadi lõpuks sakslastelt Saaremaa rüütelkonna abikassahoidja Odert von Polli kaudu, kes saadud sõjavarustuse mitte oma rahvuskaaslastele, vaid kapten J. Poopuule ja lipnik K. Tammele üle andis. Oma päevakäsuga 11. detsembrist 1918 kohustas Kaitseliidu Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm kõiki kodanikke, kel leidus Vene ja Saksa sõjaväeosade poolt mahajäetud relvi neid Kaitseliidule üle andma. Päevakäsu peale toodi maakonnas sedavõrd suurel hulgal relvi ja laskemoona kokku, et Kaitseliit võis Roomassaare sadama kaudu aurulaevaga „Ingeborg“ tervelt 12 laevatäit sõjamoona Eesti sõjaväe käsutusse Tallinna saata.
Kaitseliidu tegevuse korraldamine kulges jaoskonniti ebaühtlaselt. Suures osas tingis selle jaoskondade ülemaiks kinnitatud inimeste erinevad organisaatorlikud võimed ja selgitustöö ebaühtlane tase. Kahtlemata mõjutasid asjade käiku ka kuritahtlikud kuulujutud ja mässulised üleskutsed, milles otseselt ässitati rahvast võimudele mitte alluma. Pidurdavalt mõjus arengule ka asjaolu, et organisatsioon ei saanud täies ulatuses maksta oma liikmetele palka ja kogu varustuse, – riietuse ja toidu, pidi iga kaitseliitlane muretsema ise. Ajapuudusel ei saadud võimaldada kaitseliitlastele vajalikku sõjalist väljaõpet, tuli piirduda vaid esmase relvaõppega.
Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülemana Vabadussõjas
Jaanuaris 1919 andis vabariigi valitsus korralduse Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamiseks miinimumini, kuna Vabadussõja rinnetele vajati järjest enam sõdureid ja ohvitsere. 14. jaanuaril kinnitati Kaitseliidu maakondlikuks ülemaks leitnant Karl Tulmin Tallinnast, kelle oodatava saabumiseni täitis tema kohustusi senine Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm. Viimane pidi aga peagi kogu Saaremaad ja Eestit tervikuna vapustanud sündmuse, Kuivastu sadamas alguse saanud Saaremaa mässu ja selle käigus tapetud K. Tulmini hukkumise tõttu täitma Saarte Kaitseliidu ülema kohustusi kuni Vabadussõja lõpuni.
Kõik ülejäänud Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud suunati Tallinna ohvitseride reservi. 10. veebruariks andsid jaoskondade ülemad oma kohustused ja relvad üle vallavalitsustele. 13. veebruaril lahkus senine kohaliku Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu Saaremaalt oma uuele, Soomusrongide Staabi ülema ametikohale.
Esimene teade 16. veebruari hommikul Kuivastu sadamas puhkenud mässust jõudis Kuressaarde umbes kell 11. Kohe kutsus Saaremaa Kaitseliidu ülema k.t. lipnik K. Tamm kokku nõupidamise ja teatas juhtunust Tallinna, nõudes viivitamatut abi mässu mahasurumiseks. Olukord oli äärmiselt tõsine. Kaitseliidul oli Kuressaares tol hetkel, sedagi vaid tänu K. Tamme isiklikule varasemale initsiatiivile, teenistuses ainult 25 meest, neist õnneks ka mõned endised jaoskondade ülematest allohvitserid ja ohvitserid, kes polnud jõudnud veel mandrile sõita ning 30 rahvaväelast. Veel võis täiel määral arvestada 40 vanema klassi gümnasistiga, kes olid moraalselt enim võitlusvalmis. Linnas kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis tõi kokku umbes 300 valdavalt ilma igasuguse väljaõppeta meest.
Oskusliku tegutsemisega lipnik K. Tamme juhtimisel suudeti täita peamine ülesanne – vältida Kuressaare linna langemist mässuliste kätte kuni abijõudude saabumiseni mandrilt, kelle abil mäss kiiresti maha suruti.
Mässu järel hakati Kaitseliitu võimaluse piires taastama ja K. Tamm määrati vastloodud Lääne-Eesti Kaitseliidu ülemaks. Lisaks nimetatud ametikohale tegutses K. Tamm Vabadussõja ajal ka Saaremaa rahvaväelaste registreerimise büroo ülemana.
Teenete eest Vabadussõjas autasustati nooremleitnant K. Tamme I liigi 3. järgu Vabadusristiga.
Teenistuskäik ja tegevus peale VabadussõdaKõik ülejäänud Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud suunati Tallinna ohvitseride reservi. 10. veebruariks andsid jaoskondade ülemad oma kohustused ja relvad üle vallavalitsustele. 13. veebruaril lahkus senine kohaliku Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu Saaremaalt oma uuele, Soomusrongide Staabi ülema ametikohale.
Esimene teade 16. veebruari hommikul Kuivastu sadamas puhkenud mässust jõudis Kuressaarde umbes kell 11. Kohe kutsus Saaremaa Kaitseliidu ülema k.t. lipnik K. Tamm kokku nõupidamise ja teatas juhtunust Tallinna, nõudes viivitamatut abi mässu mahasurumiseks. Olukord oli äärmiselt tõsine. Kaitseliidul oli Kuressaares tol hetkel, sedagi vaid tänu K. Tamme isiklikule varasemale initsiatiivile, teenistuses ainult 25 meest, neist õnneks ka mõned endised jaoskondade ülematest allohvitserid ja ohvitserid, kes polnud jõudnud veel mandrile sõita ning 30 rahvaväelast. Veel võis täiel määral arvestada 40 vanema klassi gümnasistiga, kes olid moraalselt enim võitlusvalmis. Linnas kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis tõi kokku umbes 300 valdavalt ilma igasuguse väljaõppeta meest.
Oskusliku tegutsemisega lipnik K. Tamme juhtimisel suudeti täita peamine ülesanne – vältida Kuressaare linna langemist mässuliste kätte kuni abijõudude saabumiseni mandrilt, kelle abil mäss kiiresti maha suruti.
Mässu järel hakati Kaitseliitu võimaluse piires taastama ja K. Tamm määrati vastloodud Lääne-Eesti Kaitseliidu ülemaks. Lisaks nimetatud ametikohale tegutses K. Tamm Vabadussõja ajal ka Saaremaa rahvaväelaste registreerimise büroo ülemana.
Teenete eest Vabadussõjas autasustati nooremleitnant K. Tamme I liigi 3. järgu Vabadusristiga.
Vabadussõja lõppedes teenis nooremleitnant K. Tamm algul Saare- Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema ja seejärel ülema abi ametikohal. Nimelt oli maleva liikmeskond mõne aja jooksul väga väikesearvuliseks koondatud ja selle ülema kohustusi pandi n.ö. kohakaasluse alusel täitma kohaliku väikesearvulise rahvaväe komando ülem.
Peale Vabadussõda hakati Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja ehkki seda kui organisatsiooni ametlikult kunagi ei likvideeritud, hääbus Kaitseliidu tegevus aja jooksul niivõrd, et ta lihtsalt peaaegu lakkas olemast. Vahetult enne 1924. a. 1. detsembri mässu teenis Saaremaa Kaitseliidus vaid üks, viima-ne palgaline töötaja.
Pärast Vabadussõda töötas K. Tamm Saaremaal ärialal, piirivalves, aastatel 1921-1922 Saare maakonna valitsuses kaubandus- ja toitlustusosakonna juhatajana ning alates 16.05.1927 maakonnavalitsuse liikmena, 1930. aastatel Tallinnas kontoriametniku ja raamatupidajana.
Augustis 1940 K. Tamm arreteeriti, ta suri Tallinna vanglas 22. juulil 1941.
[1] Kasutatud materjalid:
P. Kask, “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, KL Saar. Maleva ajalootoimkond, Kuressaares 1999, lk.7-11
Piret Hiie, “1919. a. mäss Muhu- ja Saaremaal”, Kuressaares 2010
Edgar Grünberg, “Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu”, “Meie Maa” 04.07.2011
Välis-Eesti & EMP, “Eesti Vabadusristi kavalerid”, Stockholm 1984
[2] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabadusristi kavalerid”, lk. 310 andmeil 24. veebruaril
