Koostanud Ellen Kask
Jakob Vende sündis 17. aprillil 1890. aastal Järvamaal Esnas (praeguses Kareda) vallas Kolli veskitalus. Õppis Paide Linnakoolis, mille lõpetas 1908. aastal, seejärel sama kooli pedagoogolises klassis (lõpetas 1909. aastal). Töötas õpetajana Uue-Vändra valla Juurikaru algkoolis 1909 – 1910 ja järgnevalt Vana-Vändra valla Andresaru algkoolis.
Esimese maailmasõja algul 31. juulil 1914. aastal mobiliseeriti J. Vende tsaariarmeesse, kus õppis oktoobrist 1914 kuni veebruarini 1915 Oranienbaumi lipnikekoolis. Teenis seejärel nooremohvitserina erinevates tagavarapataljonides. Alates maikuust 1915 kuni augustini 1916 sõdis Vende Edelarindel (Ukrainas) 1. Amuuri-taguse piirivalvepolgu koosseisus rooduülemana ja kinnitati seejärel pataljoniülema ametikohale. Teenis juunist detsembrini 1917 polguülema abina. J. Vende ülendati 1916. aastal nooremleitnandiks ja mõne kuu pärast leitnandiks, aastal 1917 aga alamkapteniks. Esimeses maailmasõjas annetati J. Vendele teenete eest 6 väga kõrget aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja sai kolmel korral haavata. Sõites peale viimasest haavatasaamisest paranenult Petrogradi hospidalist tagasi rindele, kohtus J. Vende Kiievis oma polgu meestega, kellelt sai teada, et rinne on lagunemas ja Amuuri-tagune piirivalvepolk, kus ta teeninud oli, laiali jooksnud. Tulnud tagasi Eestisse, astus J. Vende 19. jaanuaril 1918. aastal Rakveres formeeritavasse 4. Eesti jalaväepolku, kust demobiliseeriti 5. aprillil seoses Eesti väeosade likvideerimisega.
24. novembril 1918. aastal tuli J. Vende Viru maakonnavalitsuse poolt väljakuulutatud sundmobilisatsiooni järel tagasi taasformeeritavasse 4. jalaväepolku, kus määrati 4. roodu ülemaks. Vabadussõja algul määrati ta 2. detsembril 1918, aastal 2. pataljoni ülema kohustetäitjaks. 14. mail 1919. aastal ülendati J. Vende kapteniks ja määrati päev hiljem polguülema abiks. Sama aasta 19. oktoobril ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati järgmisest päevast 4. jalaväepolgu ülemaks. Teenete eest Vabadussõjas pälvis J. Vende I liigi 3. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristid, talle annetati riigi poolt tasuta maa – Kolu mõisa süda ja 175 000 marka raha.
Aastal 1920 abiellus J. Vende Ella-Alice Steiniga; samal aastal sündis neil poeg Valdeko, tänapäeval tuntud linnaajaloolane. 4. septembril 1920 määrati J. Vende Rakvere garnisoni ülemaks, kuid nimetati juba 21. mail 1921 Merejõudude Rannavalve Osakonna ülemaks, viidi sealt 13. juunil 1922 üle Tallinna Vahipataljoni ülema kohustetäitjaks.
1. okoobrist 1923 kuni 16. juunini 1924 õppis J. Vende Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures olnud Kindralstaabi informatsioonikursustel.
Silmapaistvalt hea organisaatorina saadeti kolonelleitnant J. Vende peale kommunistide 1924. aasta 1. detsembri mässukatset sõjaministri korraldusel Saaremaale taastama kohalikku, vahepealsetel aastatel varjusurmas olnud Kaitseliidu organisatsiooni. J. Vende jõudis Kuressaarde 22. detsembril 1924 ja juba järgmisel päeval, 23. detsembril toimus raekojas, linnavalitsuse ruumes tema poolt kokkukutsutud ja juhitud Saaremaa Kaitseliidu taasasutamiskoosolek, millest võtsid osa Saaremaa kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülem major J. Kajak, maakonnavalitsuse esimees M. Neps, Kuressaare linnapea A. Lepik, linnavolikogu juhataja B. Steinberg, linnanõunikud V. Unt ja G. Rehekampf, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet ja kaugesõidukapten J. Kahu. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkonna juhatus, määrati kindlaks organisatsiooni üksikute jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati loodavate üksuste ülemate kandidaadid.
Samaaegselt allüksuste loomisega sai alguse kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe õppuste ja harjutuste korraldamise näol. Erilist tähelepanu pöörati relvaõpetusele ja laskeasjandusele. Õppuste üldjuhiks sai veebruari algul 1925 kolonelleitnant J. Vende käsutusse saabunud endine Scauts-pataljoni ohvitser nooremleitnant H. Ingermann. Suurt abi õppevahendite muretsemisel ja instruktorite näol sai Kaitseliit Saaremaa Kaitseväeringkonnalt.
Et Kaitseliidu kohalike üksuste loomist kiirendada, viibis kolonelleitnant J. Vende tihti isiklikult valdades, mis aitas asjade käiku suuresti hoogustada. Energilise ja teovõimelise juhatuse töö tulemusel kasvas kaitseliitlaste arv jõudsasti. Juba vabariigi 7. aastapäeva auks 24. veebruaril 1925 toimunud paraadist võttis osa üle 400 mehe.
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, mille alusel nimetati Saaremaa Kaitseliit samast kuupäevast ümber Kaitseliidu Saaremaa Malevaks. Senised Kaitseliidu jaoskonnad nimetati ümber malevkondadeks ja rajoonid kompaniideks. Vastloodud maleva pealikuks määrati kolonelleitnant J. Vende, tema abiks kinnitati A. Lepik. Nagu näeme, sai malev senini kehtiva ametliku nimetuse ja pealiku ametikoha alates 2. veebruarist 1925.
Kaitseliidu Saaremaa Malev koosnes kaheksast, – Kuressaare I, Kuressaare II, Sõrve, Kihelkonna, Leisi, Pöide, Valjala ja Muhu malevkonnast. 22. märtsiks 1925 viidi kõikides malevkondades läbi juhatuste ja revisjonikomisjonide valimised. 29. märtsil s.a. toimunud maleva Esindajatekogul valiti maleva juhatusse, lisaks sinna juba ametikohajärgselt kuulunud malevapealikule ja tema abile, veel kolm liiget ja kaks kandidaati (tänapäevases mõistes asendusliiget).
Peagi lülitusid maleva tegevusse esimesed kõige aktiivsemad naised, kes algul lihtsalt oma äranägemisel jõudumööda kaitseliitlasi nende sõjamehe-töös abistasid. Leidnud maleva juhtide poolt igakülgset toetust, jõuti vähem kui aasta jooksul täiesti uudse, puhtriigikaitselisi eesmärke järgiva ja täitva naisorganisatsiooni loomiseni.
Kuna sellega oli Kaitseliidu Saaremaa Malevale kui organisatsioonile kindel alus pandud, kutsus sõjaminister kolonelleitnant J. Vende alates 6. aprillist 1925 Saaremaalt tagasi Tallinna tema endisele teenistuskohale. Malevapealiku kohuseid hakkas ajutiselt täitma A. Lepik.
1. maist 1925 kuni 1926. aasta lõpuni teenis J. Vende Kaitseliidu Peastaabi ülemana. 1926. aasta algul määrati ta 10. jalaväerügemendi ülemaks, ülendati 24. veebruaril 1928 koloneliks.
5. märtsist 1934 määrati kolonel J. Vende Auto-tankirügemendi ülemaks, kuid kinnitati juba sama aasta 1. aprillist Viru-Järva kaitseringkonna ülema ametikohale.
1938. aastal abiellus J. Vende teistkordselt Aade Birk´iga, 1939. aastal sündis poeg Kullo.
31. jaanuaril 1939 määrati J. Vende Valga sõjaväeringkonna ülemaks, kuid vabastati tegevteenistusest juba s.a. 15. novembril "aja väljateenimise tõttu".
Rahuaegse teenistuse eest annetati kolonel J. Vendele III klassi Kotkarist, Soome kaitseliidu (Suojeluskunta) Teeneterist (Ansioristi) ja Poola Kuldne Teeneterist.
1940. aastal suri J. Vende vanemate talu pidanud vend, mille eest hoolitsemine tuli tal oma õlgadele võtta. Oma mõisasüdame oli ta juba varem maha müünud.
Suurküüditamise käigus 14. juunil 1941 tuldi J. Vendele ja tema perele nende Tallinna korterisse järele, kätte saadi aga vaid ema Aade koos pisipoja Kulloga. Pereisa J. Vende viibis tol hetkel oma Kolli talus ja tema kinnivõetud abikaasat kästi talle sinna helistada, et ta perele järele sõidaks. Muidugi oli see vaid lõks ja Vendede pere liikmed ei kohtunud enam kunagi. Ema Aade ja poeg Kullo küüditati Kirovi oblastisse. 15. juuni hommikul Tallinnas NKVD-sse läinud J. Vende aga saadeti Põhja-Uuralisse SevUralLagi laagrisse, määrati seal mahalaskmisele, kuid suri ametlikel andmeil 26. detsembril 1941 haiglas.
18. novembril 1995 avati Tallinna Metsakalmistul kolonel Jakob Vendele mälestuskivi.
Esimese maailmasõja algul 31. juulil 1914. aastal mobiliseeriti J. Vende tsaariarmeesse, kus õppis oktoobrist 1914 kuni veebruarini 1915 Oranienbaumi lipnikekoolis. Teenis seejärel nooremohvitserina erinevates tagavarapataljonides. Alates maikuust 1915 kuni augustini 1916 sõdis Vende Edelarindel (Ukrainas) 1. Amuuri-taguse piirivalvepolgu koosseisus rooduülemana ja kinnitati seejärel pataljoniülema ametikohale. Teenis juunist detsembrini 1917 polguülema abina. J. Vende ülendati 1916. aastal nooremleitnandiks ja mõne kuu pärast leitnandiks, aastal 1917 aga alamkapteniks. Esimeses maailmasõjas annetati J. Vendele teenete eest 6 väga kõrget aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja sai kolmel korral haavata. Sõites peale viimasest haavatasaamisest paranenult Petrogradi hospidalist tagasi rindele, kohtus J. Vende Kiievis oma polgu meestega, kellelt sai teada, et rinne on lagunemas ja Amuuri-tagune piirivalvepolk, kus ta teeninud oli, laiali jooksnud. Tulnud tagasi Eestisse, astus J. Vende 19. jaanuaril 1918. aastal Rakveres formeeritavasse 4. Eesti jalaväepolku, kust demobiliseeriti 5. aprillil seoses Eesti väeosade likvideerimisega.
24. novembril 1918. aastal tuli J. Vende Viru maakonnavalitsuse poolt väljakuulutatud sundmobilisatsiooni järel tagasi taasformeeritavasse 4. jalaväepolku, kus määrati 4. roodu ülemaks. Vabadussõja algul määrati ta 2. detsembril 1918, aastal 2. pataljoni ülema kohustetäitjaks. 14. mail 1919. aastal ülendati J. Vende kapteniks ja määrati päev hiljem polguülema abiks. Sama aasta 19. oktoobril ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati järgmisest päevast 4. jalaväepolgu ülemaks. Teenete eest Vabadussõjas pälvis J. Vende I liigi 3. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristid, talle annetati riigi poolt tasuta maa – Kolu mõisa süda ja 175 000 marka raha.
Aastal 1920 abiellus J. Vende Ella-Alice Steiniga; samal aastal sündis neil poeg Valdeko, tänapäeval tuntud linnaajaloolane. 4. septembril 1920 määrati J. Vende Rakvere garnisoni ülemaks, kuid nimetati juba 21. mail 1921 Merejõudude Rannavalve Osakonna ülemaks, viidi sealt 13. juunil 1922 üle Tallinna Vahipataljoni ülema kohustetäitjaks.
1. okoobrist 1923 kuni 16. juunini 1924 õppis J. Vende Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures olnud Kindralstaabi informatsioonikursustel.
Silmapaistvalt hea organisaatorina saadeti kolonelleitnant J. Vende peale kommunistide 1924. aasta 1. detsembri mässukatset sõjaministri korraldusel Saaremaale taastama kohalikku, vahepealsetel aastatel varjusurmas olnud Kaitseliidu organisatsiooni. J. Vende jõudis Kuressaarde 22. detsembril 1924 ja juba järgmisel päeval, 23. detsembril toimus raekojas, linnavalitsuse ruumes tema poolt kokkukutsutud ja juhitud Saaremaa Kaitseliidu taasasutamiskoosolek, millest võtsid osa Saaremaa kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülem major J. Kajak, maakonnavalitsuse esimees M. Neps, Kuressaare linnapea A. Lepik, linnavolikogu juhataja B. Steinberg, linnanõunikud V. Unt ja G. Rehekampf, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet ja kaugesõidukapten J. Kahu. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkonna juhatus, määrati kindlaks organisatsiooni üksikute jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati loodavate üksuste ülemate kandidaadid.
Samaaegselt allüksuste loomisega sai alguse kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe õppuste ja harjutuste korraldamise näol. Erilist tähelepanu pöörati relvaõpetusele ja laskeasjandusele. Õppuste üldjuhiks sai veebruari algul 1925 kolonelleitnant J. Vende käsutusse saabunud endine Scauts-pataljoni ohvitser nooremleitnant H. Ingermann. Suurt abi õppevahendite muretsemisel ja instruktorite näol sai Kaitseliit Saaremaa Kaitseväeringkonnalt.
Et Kaitseliidu kohalike üksuste loomist kiirendada, viibis kolonelleitnant J. Vende tihti isiklikult valdades, mis aitas asjade käiku suuresti hoogustada. Energilise ja teovõimelise juhatuse töö tulemusel kasvas kaitseliitlaste arv jõudsasti. Juba vabariigi 7. aastapäeva auks 24. veebruaril 1925 toimunud paraadist võttis osa üle 400 mehe.
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, mille alusel nimetati Saaremaa Kaitseliit samast kuupäevast ümber Kaitseliidu Saaremaa Malevaks. Senised Kaitseliidu jaoskonnad nimetati ümber malevkondadeks ja rajoonid kompaniideks. Vastloodud maleva pealikuks määrati kolonelleitnant J. Vende, tema abiks kinnitati A. Lepik. Nagu näeme, sai malev senini kehtiva ametliku nimetuse ja pealiku ametikoha alates 2. veebruarist 1925.
Kaitseliidu Saaremaa Malev koosnes kaheksast, – Kuressaare I, Kuressaare II, Sõrve, Kihelkonna, Leisi, Pöide, Valjala ja Muhu malevkonnast. 22. märtsiks 1925 viidi kõikides malevkondades läbi juhatuste ja revisjonikomisjonide valimised. 29. märtsil s.a. toimunud maleva Esindajatekogul valiti maleva juhatusse, lisaks sinna juba ametikohajärgselt kuulunud malevapealikule ja tema abile, veel kolm liiget ja kaks kandidaati (tänapäevases mõistes asendusliiget).
Peagi lülitusid maleva tegevusse esimesed kõige aktiivsemad naised, kes algul lihtsalt oma äranägemisel jõudumööda kaitseliitlasi nende sõjamehe-töös abistasid. Leidnud maleva juhtide poolt igakülgset toetust, jõuti vähem kui aasta jooksul täiesti uudse, puhtriigikaitselisi eesmärke järgiva ja täitva naisorganisatsiooni loomiseni.
Kuna sellega oli Kaitseliidu Saaremaa Malevale kui organisatsioonile kindel alus pandud, kutsus sõjaminister kolonelleitnant J. Vende alates 6. aprillist 1925 Saaremaalt tagasi Tallinna tema endisele teenistuskohale. Malevapealiku kohuseid hakkas ajutiselt täitma A. Lepik.
1. maist 1925 kuni 1926. aasta lõpuni teenis J. Vende Kaitseliidu Peastaabi ülemana. 1926. aasta algul määrati ta 10. jalaväerügemendi ülemaks, ülendati 24. veebruaril 1928 koloneliks.
5. märtsist 1934 määrati kolonel J. Vende Auto-tankirügemendi ülemaks, kuid kinnitati juba sama aasta 1. aprillist Viru-Järva kaitseringkonna ülema ametikohale.
1938. aastal abiellus J. Vende teistkordselt Aade Birk´iga, 1939. aastal sündis poeg Kullo.
31. jaanuaril 1939 määrati J. Vende Valga sõjaväeringkonna ülemaks, kuid vabastati tegevteenistusest juba s.a. 15. novembril "aja väljateenimise tõttu".
Rahuaegse teenistuse eest annetati kolonel J. Vendele III klassi Kotkarist, Soome kaitseliidu (Suojeluskunta) Teeneterist (Ansioristi) ja Poola Kuldne Teeneterist.
1940. aastal suri J. Vende vanemate talu pidanud vend, mille eest hoolitsemine tuli tal oma õlgadele võtta. Oma mõisasüdame oli ta juba varem maha müünud.
Suurküüditamise käigus 14. juunil 1941 tuldi J. Vendele ja tema perele nende Tallinna korterisse järele, kätte saadi aga vaid ema Aade koos pisipoja Kulloga. Pereisa J. Vende viibis tol hetkel oma Kolli talus ja tema kinnivõetud abikaasat kästi talle sinna helistada, et ta perele järele sõidaks. Muidugi oli see vaid lõks ja Vendede pere liikmed ei kohtunud enam kunagi. Ema Aade ja poeg Kullo küüditati Kirovi oblastisse. 15. juuni hommikul Tallinnas NKVD-sse läinud J. Vende aga saadeti Põhja-Uuralisse SevUralLagi laagrisse, määrati seal mahalaskmisele, kuid suri ametlikel andmeil 26. detsembril 1941 haiglas.
18. novembril 1995 avati Tallinna Metsakalmistul kolonel Jakob Vendele mälestuskivi.
[1] Mati Õun (koostaja), Tammiskilp „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I, Tallinn 1998, lk.171-172.
P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.
Perek. Kask – erakogu materjalid
