KL Saaremaa Maleva VI pealik - kol-ltn R.J. Lints

Kolonelleitnant Rudolf-Johannes Lints – KL Saaremaa Maleva VI pealik[1] 15.11.1927 – 15.10.1934

Koostanud Peeter Kask

Foto Kaitseliidu muuseumilt

Rudolf Lints Priidiku p. sündis 22. märtsil 1981 Tallinnas[2]. Lõpetas Tallinna 4-klassilise linnakooli ja Esimese maailmasõja ajal Looderinde lipnike kooli. Võttis osa paljudest lahingutest Esimeses Maailmasõjas.
Astrus 5. detsembril 1918 Eesti kaitseväkke ja määrati 31. jaanuaril 1919 5. Rakvere jalaväerügementi, kus teenis Vabadussõja algul 3. kompanii nooremohvitserina. Ülendati 2. detsembril 1919 alam-leitnandiks. Määrati 7. oktoobril 1921 2. diviisi 5. jalaväerügemendi kuulipildujakompanii ülemaks.    
Teenete eest Vabadussõjas annetati R. Lintsile 2. novembril 1921 I liigi 3. järgu Vabadusrist.    
15. novembrist 1921 kuni 15. novembrini 1927 teenis Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Allohvitserikooli 3. Ja 2. kompanii ülemana.           
10. aprillil 1924 omistati R. Lintsile leitnandi ja juba sama aasta 26. novembril kapteni auaste.   
Alates 15. novembrist 1927 viidi kapten R. Lints üle KL Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.
Kapten R. Lintsi asumisel maleva etteotsa muutus alates 1928. aastast väljaõppealane tegevus malevas veelgi kavakindlamaks ja korrapärasemaks. Regulaarselt hakati korraldama pealikute väljaõpet ja läbi viima eriüksuste ja noormalevlaste õppepäevi, üld- ja taktikalisi õppusi, õppusi eriüksustele (raske-kuulipildujate ja side-üksikrühm, suurtükipatarei ja maleva orkester), suvelaagreid ja kontrollkogunemisi.          
Et anda kaitseliitlaste laskeoskuse tõstmiseks vajalik impulss, pandi KL Peastaabi poolt 1928. aastal maksma uus süsteem – hakati järjekindlalt läbi viima laskurite klassifitseerimist, jagades kaitseliitlased lasketulemuste alusel laskurklassidesse, mis määras ka koha, kus igaühte sai kõige efektiivsemalt ja võimetele vastavalt kasutada.                
Aeg-ajalt, et süvendada saadud teadmisi ja kogemusi, korraldati ulatuslikumaid õppusi. Suurimad neist olid Upa-Lilbi taktikaline õppus 1929. aastal, kus osalesid 350 kaitseliitlast ja 40 naiskodukaitsjat ning „Saaremaa dessantoperatsioon“ 1933. aastal, kus tegutsesid ühel pool Kaitseliidu Läänemaa, Harju ja Tallinna malevate üksused, nende vastu aga 700 Saaremaa kaitseliitlast ja 60 naiskodukaitsjat. Ülimalt kõrgetasemeline vaatlejate komisjon andis üksmeelselt maleva tegevusele õppuste käigus väga kiitva hinnangu.           

Foto Saaremaa Muusemist: Lints ja Otstavel orkestriga

Maleva tegevust kajastas propagandaosakond eesotsas vastava pealikuga. Peale tema olid propaganda-pealikud ka väiksemates allüksustes. Tänu propagandaosakonnale hakati alates 1929. aastast välja andma oma ajalehte „Saaremaa Maleva Teataja“. Lisaks sellele oli loodud tihe ja tõhus side kohaliku aja-kirjandusega, kus maleva igapäevategevus heatahtlikku kajastamist leidis. Sel viisil tutvustati Kaitseliidu ettevõtmisi kogu maakonna avalikkusele. Kogu maleva                tegevust püüti korraldada niiviisi, et iga tema üksikürituski, - laskevõistlused, suvelaagrid, paraadid, peod ja avalikud esinemised, kuhu kogunes tavalisest enam rahvast, kujutaks endast suurt ja põhjalikku Kaitseliidu propagandaaktsiooni.               
1925. aastal Kuressaare jaoskonnana tegevust alustanud Naiskodukaitse arenes niivõrd kiiresti, et juba 1927. aastal suudeti moodustada NKK Saaremaa Ringkond, mõne aasta pärast aga alustasid kõikide maleva              allüksuste juures tegevust NKK jaoskonnad.           
NKK otsese järelvalve ja juhtimise all tegutses maleva juures Kodutütarde Saaremaa Ringkond eesotsas ringkonnavanemaga. Peaaegu kõikide NKK jaoskondade juurde olid moodustatud Kodutütarde rühmad eesotsas rühmajuhtidega, kelleks määrati reeglina naiskodukaitsjatest pedagoogid.      
Noorte Kotkaste Saaremaa Malevale pandi alus 1930. aasta Võidupüha eel, kui moodustati NK Kuressaare malevkond, algas noorkotkaste üksuste moodustamine kogu maakonnas. NK Saaremaa Maleva juhiks määrati koolinõunik J. Koppel, allüksuste juhtideks aga kinnitati valdavalt õpetajad ja teised koolitegelased, et viia läbi noorte seas kõrgetasemelist pedagoogilist tööd.       
18. veebruaril 1931 omistati malevapealik R. Lintsile majori auaste.       
1934. aastal toimunud riigipöörde tulemusel kehtestati Eestis autoritaarne riigikord. Kahjuks suruti ka Kaitseliidule peale poliitiline seisukohavõtt ja see pidi olema täielikult võimu haaranuid toetav. Toimusid arvukad muudatused KL ja malevate juhtkondades. 

 
 

Foto Saaremaa Muusemist: Lints Öörikul

6. septembril 1934 määrati R. Lints riigivanema käskkirjaga nr. 6 alates sama aasta 15. septembrist KL Tallinna Maleva pealiku ametikohale.    
Nimemuutuse järel alates 21. veebruaril 1936 sai tema ametlikuks nimeks Rudolf Johannes Lints.                        
Õppis alates 15. juunist 1936 Kõrgemas sõjakoolis. Peale kooli lõpetamist määrati Vabariigi Presidendi 29. augustil 1938 välja antud käskkirjaga            alates sama aasta 4. oktoobrist               uuesti KL Tallinna Maleva peali-kuks, ülendati 17. veebruaril 1939 kolonelleitnandiks.             
26. juunil 1940 vabastati kolonelleitnant R. Lints teenistusest ja teda viidi üle sõjaministri käsutusse. Määrati 2. Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks.          
Arreteeriti 14. juunil 1941 oma elukohas Tallinnas Tina t. 8, krt. 6 koos abikaasa Anette ja kasutütre Leidaga. Perekond küüditati 27. juunil 1941 SevUralLagi Šarõginosse.          
Kolonelleitnant Rudolf Johannes Lints mõisteti 28. veebruaril 1942 toimunud erinõupidamisel §58 p.13 alusel surma ja hukati ööl vastu 24. aprilli 1942 Sverdlovski vanglas.      
Tema abikaasa Anette Lints suri 1944. aastal Siberis.     

---

[1] Jaak Pihlak (koostaja), Anu Seidla (toimetaja), „Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele“, Umara kirjastus,
  Tallinn, 2007, lk.214

  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.

  Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984

  Kaitseliidu Muuseum

[2] „Auraamatu....“ andmeil Läänemaal, Sipa/Märjamaa vallas

KL Saaremaa Maleva V pealik - major Ralf Teiman

Major Ralf René Teiman (Teimann) – KL Saaremaa Maleva V pealik 23.04.1925 – 15.11.1927[1]

Koostanud Ellen Kask

Ralf Teiman sündis 14. oktoobril 1892 Tallinnas. Õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis. Lõpetas Esimese maailmasõja ajal 1. lipnike kooli Peterhofis ja hiljem, teenides Eesti kaitseväes, alalisväe ohvitseride kursused.
Teenis Vabadussõjas alates 31. jaanuarist 1919 5. jalaväepolgu rühmaülemana ja 2. diviisi käskudetäitja[2] ohvitserina. Võttis osa lahingutest Priske, Kolma, Rägavere, Lilienbachi, Korolevskoje ja Sorokino küla all. Sai Sorokino all toimunud lahingus haavata.             
Teenistuse ajal Piirivalve Valitsuses omistati R. Teimanile, kes vahepeal oli ülendatud alamleitnandiks,   12. jaanuaril 1920 leitnandi auaste.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Ralf Teimanile II liigi 3. järgu Vabadusrist ja hiljem Eesti Vabadussõja Mälestusmärk. Peale Vabadussõda, ajal, kui R. Teiman teenis 5. jalaväepolgus, määrati temale 3. detsembril 1920 autasuna normaaltalu mõõdus tasuta maa.     

Teenides Sõjaväe Korraldusvalitsuses ülendati ta 10. juunil 1921 alamkapteniks, 22. veebruaril 1923 kapteniks ja 22. veebruaril 1924 majoriks.           
Kuni 15. märtsini 1924 teenis R. Teiman Sõjaväe staabi Korraldusvalitsuse Inspektori osakonna ülema abina, seejärel koosseisu jaoskonna ülemana.
Nimetati 6. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülemaks ja kinnitati 15. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülema ja 23. aprillist Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.                        

Major R. Teimani määramisega malevapealiku ametikohale lõppes põhiliselt Kaitseliidu kui organisat-siooni taastamisprotsess Saaremaal ja selle juhatus sai hakata tegelema oma põhitööga – liikmete välja-õpetamisega ja maleva igapäevaelu korraldamisega. Hea organisaatorina suutis major R. Teiman väga hästi kõike seda juhtida ja suunata. Kiiresti arenes tegus koostöö kohalike omavalitsustega. Õppepäevad ja väliõppused hakkasid toimuma plaani- ja korrapäraselt, viidi läbi maleva esimesed seltskondlikud üritused, regulaarselt viidi läbi laskeharjutusi.            

1925. aastal osalesid Kuressaare linnas läbi viidud paraadil Kuressaare I ja II malevkond, suuremates keskustes korraldasid paraade kohalikud malevkonnad iseseisvalt. Edaspidi muutus see traditsiooniks. Juunikuu algul külastas Kuressaaret kaitseminister  kindralmajor Jaan Soots, kes andis maleva tegevusele väga heakskiitva hinnangu.        

Maleva materiaalse kindlustatuse huvides hakati algusest peale läbi viima erinevaid seltskondlikke tulu-üritusi. Taoliste ettevõtmiste peaeesmärgiks oli aga Kaitseliidu tegevuse ja eesmärkide tutvustamine avalikkusele ja see õnnestus igati – Kaitseliidu pidustused ja paraadid leidsid alati sooja vastuvõtu ja malevat hakkasid toetama mitmed kohalikud asutused, ettevõtted, organisatsioonid ja omavalitsused. Juba 1925. aasta lõpuks suudeti täielikult varustada relvadega enam kui 85% kaitseliitlastest.               
Järjest enam pöörati malevas tähelepanu spordiliikumise edendamisele ja kutsuti ellu oma spordiring. Kahjuks häiris ringi tegevust esialgu spordivahendite vähesus.       

Peale Kaitseliidu taastamist Saaremaal hakkasid kohalikud naised organisatsiooni abistama küll pidu- ja tuluõhtute korraldamisel, küll rahaliste vahendite hankimisel korjanduste abil ja paljus muuski. Algul tegutseti organiseerimatult, lihtsalt oma äranägemisel. 8. detsembril 1925 kogunesid aga malevapealiku major R. Teimani kutsel linnavalitsuse saali 64 ettevõtlikku naist ja asutati NKK Kuressaare jaoskond algse nimetuse „Kuressaare Kaitseliidu Naisorganisatsioon“ all. Sellega pandi alus veidi hiljem loodud NKK Saaremaa Ringkonnale.       
NKK loomine Saaremaal leiab kajastamist eraldi ja põhjalikult, kuna väga huvitav ja küllaldane materjal seda võimaldab.               
Samal aastal asutati maleva puhkpilliorkester ja kutsuti Kaitseliidu põhimõtete selgitamiseks ellu malevapealiku abi otsesel juhtimisel tegutsema hakanud propagandaosakond.   
Paraku maleval puudus algul ühtne tegevusprogramm. Malevkonniti olid võimalused väga erinevad. Seepärast korraldati kohtadel, lisaks relvaõpetusele ja laskeharjutustele, veel täiendavaid, peamiselt rivi- ja vahiteenistuse, mõnel pool ka taktikalisi õppusi.           
 1926. aastast hakati senisest enam tähelepanu pöörama noorte väljaõppele ja korraldati mitmes malev-konnas esimesed suvelaagrid.      
Intensiivsemaks ja plaanipärasemaks muutus väljaõpe siiski alles 1927. aasta lõpuks, mil hakati saama Kaitseliidu Peastaabist ühtseid tegevusprogramme ja –kavasid ning loodi esimesed palgaliste instruktorite ametikohad malevates.

Pildil: Ugi, Teetsov, Otstavel, Õispuu, Talvik,Teiman

Alates 15. novembrist 1927 vabastati major R. Teiman KL Saaremaa Maleva pealiku kohustest seoses tema määramisega 30. novembrist 1927 Viljandi Kaitseväeringkonna ülemaks. Tuleb kõrgelt hinnata tema osa Kaitseliidu Saaremaa Maleva väljaarendamisel igati teovõimeliseks organisatsiooniks ja selle osatähtsuse suurendamisel kogu maakonna elus.
Juhtiv osa oli R. Teimanil ka KL eriorganisatsiooni Naiskodukaitse esmaloomisel Saaremaal. Just major R. Teimani suhtlemisoskus ja sihikindlus tõstsid Kaitseliidu ja Naiskodukaitse teened võrdsele tasemele teiste tol ajal tegutsenud organisatsioonidega kogu Saare maakonna elutähtsates tegevusvaldkondades.      

1. aprillil 1934 edutati major R. Teiman Pärnu-Viljandi Kaitseväeringkonna staabi II jaoskonna ülema ametikohale.       
Seoses nimemuutusega hakkas major R. Teiman alates 21. veebruarist 1936 kandma ka teist eesnime ja tema täielikuks nimeks sai Ralf René Teiman.   

24. veebruaril 1936 omistati talle kolonelleitnandi auaste, alates 15. juunist 1936 õppis kõrgemas sõja-koolis. 
Kolonelleitnant Ralf René Teiman suri 11. detsembril 1955.[3]     

---

[1] P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.

   R. Teimani teenistusleht

   Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984

   Perek. Kaskede erakogu materjalid

[2] Ametinimetuste jms. tolleaegne kirjapilt jäetud muutmata.

[3] Kolonelleitnant Ralf René Teimani täpne surmakoht on seni teadmata.