Esimene maleva pealik Johannes Poopuu

Johannes Poopuu – Kaitseliidu Saaremaa Maleva esimene pealik[1]

Koostanud Peeter Kask

Johannes (sünd. Ivan, ka Jaan) Poopuu Theodori (Fjodor) p.    
alampolkovnik (1919), kolonelleitnant (1922).

Tulevane sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu sündis 9. juulil (vkj 27. juunil) 1886 Saaremaal Mustjala kihelkonna Mustjala vallas Ohtja külas Kopli vabadikukohal. Tolle aja kohta sai J. Poopuu küllaltki hea hariduse. Ta õppis Mustjala valla- ja kihelkonnakoolis, seejärel Kuressaare linnakoolis.    

Aastatel 1901–1905 oli J. Poopuu õpetaja Mustjala valla Panga koolis ja 1905 – 1907 Paatsa koolis, hiljem töötas ta maamõõtjana. 

Esimese maailmasõja ajal, oktoobris 1914, mobiliseeriti J. Poopuu sõjaväkke ning määrati 331. Tveri družiinasse. Juunis 1915 saadeti teda 6. armee Gatšina lipnikekooli ja ülendati sama aasta augustis peale kooli lõpetamist lipnikuks. Teenis 434. Tšerepovetsi jalaväepolgus 1. roodu nooremohvitserina, juulist 1916 4. roodu ülemana. Ülendati septembris alamleitnandiks ja novembris 1916 leitnandiks. Jaanuaris 1917 nimetati 1. pataljoni ülemaks, ülendati veebruaris 1917 alamkapteniks. Võttis osa lahingutest Saksa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi rindel. 27. (vkj 14.) oktoobril 1916 sai lahingus põrutada.          

Mais 1917 tuli J. Poopuu üle 1. Eesti polku ja määrati 2. pataljoni ülemaks, juunis 7. roodu ülemaks ning novembris 2. roodu ülemaks.            

Oktoobris 1917 osales J. Poopuu Eesti polgu rännakus Muhumaale, kaitsmaks saart Saksa vägede pealetungi vastu. Seda operatsiooni, mis paraku küll ebaõnnestus ja lõppes paljude eestlastest sõjameeste vangilangemisega, peetakse üheks tähelepanuväärsemaks Esimese maailmasõjaga seotud sündmuseke Eesti sõjaajaloos, kuna see oli ainsaks sündmuseks, kus osaleti Eesti rahvusväeosana praktilises sõjategevuses.     
J. Poopuul õnnestus vangilangemisest pääseda ja tagasi mandrile pääseda.

Veebruaris 1918 valiti teda ohvitseride komitee liikmeks ja ta oli lühikest aega enamlaste käes vangis, kuid vabanes ja ülendati juba Saksa okupatsiooni ajal märtsis 1918 kapteniks. Demobiliseeriti Eesti rahvusväeosade likvideerimise käigus aprillis 1918.

Vabadussõja eel määrati kapten J. Poopuu Kaitseliidu ülema päevakäsuga  nr. 1 alates 12. novembrist 1918 Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitse Liidu ülemaks. Juba 17. novembril jõudis J. Poopuu Saaremaale ja asus kohapeal otsekohe aktiivselt tegutsema, astudes ühendusse maakonnas elavate endiste sõdurite ja ohvitseridega, informeerides neid üldisest olukorrast ja oma kavatsustest. Tänu tema kiirele tegevusele levis uudis Kaitseliidu loomisest ka valdades, pärssides niiviisi lõplikult sakslaste maakaitseüksuste loomise kava.       

Kapten J. Poopuu üheks esimeseks sammuks Kaitseliidu loomisel Saaremaal oli üleskutse avaldamine kõikidele endises Vene sõjaväes teeninud saarlastele, milles ta kutsus neid 20. novembril Kaitseliidu asutamiskoosolekule Kuressaarde politseivalitsuse ruumes, kuhu tuli kokku paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Teadaanne saadeti jaoskondade ülemaiks määratuile, samuti vallavalitsustele ja pandi rahvarikkamates kohtades avalikult välja.            

Kaitseliidu loomise käigus tuli lahendada hulgaliselt väga keerulisi küsimusi, pidades selleks läbirääkimisi nii ikka veel kohal viibivate Saksa sõjaväeüksuste juhtide kui ka Saaremaa rüütelkonna ja kohalike võimude esindajatega. Õnnestus ületada ka kõige suurem raskus Kaitseliidu tegevuse korraldamisel – hankida vajalikul hulgal relvi. Neid suudeti koguda isegi niivõrd palju, et Kaitseliit võis suure hulga sõjamoona saata koguni Tallinna Eesti sõjajõudude käsutusse. Olukord muutus veidi kergemaks peale Saksa vägede lõplikku lahkumist Saaremaalt 6. detsembril 1918, kuid suurenes ka töökoormus, sest korra- ja elanike julgeoleku kaitse jäi nüüd täielikult Kaitseliidu hooleks. Varad, mis olid Saksa vägede poolt maha jäetud, kuulutati Eesti Vabariigi omandiks, nende kaitse kohustus pandi Kaitseliidule.    

Peagi alanud Vabadussõda tingis Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamise miinimumini, suurem osa ohvitseridest ja ametnikest suunati Tallinna ohvitseride reservi, allohvitserid ja reakaitseliitlased aga kuulusid üldmobilisatsiooni alla.                 

13. veebruaril 1919 lahkus senine saarte Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu, keda määrati Soomus-rongide divisjoni (augustist 1919 diviis) staabiülemaks, Saaremaalt. Sellel ametikohal teenis ta Vabadu-ssõja lõpuni, võttes osa nii Soomusrongide divisjoni (diviisi) lahinguoperatsioonide planeerimisest kui ka otsesest lahingutegevusest Punaarmee ja Landeswehri vastu. Oktoobris 1919 ülendati J. Poopuu alampolkovnikuks (aukraad nimetati novembris 1922 kolonelleitnandiks). Veebruarist 1921 teenis J. Poopuu Soomusrongide brigaadi staabiülemana. Märkigem, et J. Poopuu oli Vabadussõjas kõige kõrgemal ametikohal teeninud saarlasest ohvitser. Lahkus tegevteenistusest juulis 1921.              

Teenete eest Vabadussõjas autasustati J. Poopuud väga kõrgelt ja ta on üks kahest Saare maakonnast pärit kangelasest, kellele annetati lisaks I liigi 2. järgu Vabadusristile ka  isikliku vapruse eest II liigi 2. järgu Vabadusrist. Vabadusristide diplomitele on märgitud:            
VR I/2, nr. 2561/25.08.1920 Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, Alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates sõjalisi teenuseid, mis Teie ülesnäitanud Wabadussõja kestusel Soomusrongide diwiisi organiseerimisel ja korraldamisel.               
VR II/2, nr. 919/7.09.1920 Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 20. märtsil 1919. a. Petseri all.            
Lisaks Vabadusristidele pälvis J. Poopuu veel järgmised autasud:           
Läti Karutapja ordeni III klass, nr. 1781/11.12.1924.        
225 000 marka, tasuta maa, Eesti Vabadussõja Mälestusmärk, Läti Vabadussõja Mälestusmärk.         
Loobus tasuta maast, võttis selle asemel 150 000 marka.

            
Maist 1924 anti J. Poopuule tavalises korras Saaremaa Kaarma-Suure valla Randvere mõisast 38,12-hektariline krunt. Koht, millel asus elumaja koos kõrvalhoonetega sai nimeks Liikopi talu. Valitsuse otsusega anti mais 1931 talu pärijatele tasuta maana.                

Sõjaliste teenete eest Esimeses maailmasõjas annetati J. Poopuule Vene Anna III klassi orden, samuti Stanislavi  III klassi orden.

Peale sõjaväeteenistusest lahkumist asus J. Poopuu elama Saaremaale, kus tegutses ettevõtjana maaparanduses ja pidas temale Kaarma-Suure valla Randvere (Pargeli) mõisa maast maikuus 1924 antud 38,12 hà suurust, praeguses Parila külas asuvat Liikopi talu. Koostas Vabadussõjast saadud muljete põhjal raamatud „Sõda Landesweriga“ (Tallinn, 1921) ja kaks osa viieosalisest sarjast „Soomusrongide diviis Vabadussõjas II. Võitlused piiridel“ (Tallinn, 1929, koostöös J. Andrelleriga).               

Saavutamata ettevõtjana suuremat edu, astus J. Poopuu septembris 1926 uuesti tegevteenistusse 6. jalaväerügemendi 1. kuulipildujate kompanii ülemana Pärnus. Suunati oktoobris alalisväe ohvitseride kursustele, mille lõpetas juunis 1927. Määrati 6. jalaväerügemendi 2. laskurkompanii ülemaks, juulis ühtlasi 6. pataljoni ülemaks. Oli rügemendi kohtu eesistuja ja rügemendi ohvitseridekogu juhatuse ning aukohtu esimees. Oktoobris 1928 viidi üle 1. soomusrongirügementi ja määrati laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemaks, olles ühtlasi rügemendi laskekomitee esimees.     

J. Poopuu abiellus 1. juunil (vkj 19. mail) 1917 Kuressaare apostliku õigeusu kirikus Vilhelmine-Linda Tammega (1886 – 1972). Lapsed: Helga (1919) ja Juta (1921). Peale J. Poopuu surma müüs abikaasa Liikopi talu ja põgenes sügisel 1944 Saksamaale. Asus hiljem Kanadasse, kus järeltulijad elavad praegugi. Tütre Helga Paakspuu (1919 – 2008) poeg Eric Paakspuu pidas peale Eesti taasiseseisvumist Saaremaal mõnda aega inglise keele õpetaja ametit. Tänu temale jõudsid 2001. aastal Saaremaa Muuseumi J. Poopuu aumärgid, mis on seal välja pandud.                        

Noorema õe Jutaga oli k.o. ülevaate koostaja pere peale Eesti taasiseseisvumist põgusas kirjavahetuses.        

J. Poopuu suri 11. märtsil 1929 Tallinnas ohvitseride keskkogu ruumides südamerabandusse ja teda maeti Saaremaa Kudjape kalmistule. J. Poopuu tagasihoidlikult väärikas hauamonument, mida uhkelt ilmestab Vabadusrist, säilis imekombel puutumatuna läbi pikkade punavõimuaastate.
Enam kui kahe viimase aastakümne jooksul on haua eest hoolt kandnud Kaitseliidu Saaremaa Maleva juures tegutseva Kaitseliidu veteranliikmete ühenduse „Linnus“ liikmed, kellega peagi ühinevad Saaremaa noorkotkad.

---

[1] Kasutatud materjalid:

   KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.a., P. Kask
   „Sünnivalud ja kasvuraskused ...“, lk.7-11

  Välis-Eesti & EMP, „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984, lk.66        
  Jaak Pihlak, „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“, Viljandi 2010, lk. 181-182  
  Edgar Grünberg, „Meie Maa“, „Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu“, 04.07.2011