Oskar Särev, KL Saaremaa Maleva pealik 19.10.1934 – 20.08.1940[1]
Kolonelleitnant O. Särev sündis 15. septembril 1981. a. Heimtalis Viljandimaal.[2] Kahjuks pole andmed tema lapsepõlve- ja kooliaastate kohta piisavalt täpsed, et neid siinkohal esitada.
Võtnud osa I maailma- ja Vabadussõjast ning teeninud peale seda mitmetel ametikohtadel Eesti sõja-väes, määrati O. Särev alates 15. oktoobrist 1934. a. KL Saaremaa Maleva pealikuks, millisel ametikohal teenis kuni 1940. a. 20. agustini.
O. Särevit tunti äärmiselt tasakaaluka juhina, kes võitis kiiresti kogu maakonna inimeste lugupidamise. Tema eestvedamisel arenes malev jõudsasti ja polnud ühtki eluvaldkonda, milles kaitseliitlased poleks aktiivselt osalenud.
Juba 1939. a. sõlmitud nn. baaside leping oli muutnud kogu riigi senist suhteliselt stabiilset elu-korraldust. Selle lepingu loogilise jätkuna 16. juunil 1940. a. järgnenud riigi okupeerimine aga kujutas endast Eesti jaoks üht suurimat tragöödiat kogu ajaloo kestel.
Mõne päeva pärast saadi sõjavägede ülemjuhatajalt korraldus kaitseliitlastelt relvad ära korjata ja sõja-väe ladudesse üle anda. Lisaks sellele moodustati käsukorras presidendi poolt väljaantud Kaitseliidu likvideerimise seaduse (27.06.1940, RT nr. 55-1940) alusel kõikide KL varade üleandmise komisjon (esi-mees – major Simon Laatsar Autotankide rügemendist, liikmed – maleva pealik kolonelleitnant O. Särev ja maleva sekretär lipnik A. Kuskov), mis otsekohe tööd alustas ja lõpetas selle 20. augustil 1940. a.
Okupantide tolleaegset jultumist näitab asjaolu, et juba 20. juuni õhtul, s.o. veel enne ametlikku „töö-rahva võimu“ kehtestamist, anti korraldus maleva staabihoone „vabastamiseks“ 22. juuni õhtuks, kuna sinna paigutati puna-mereväe rannakaitse staap. Maleva staap viidi üle O. Särevi lähedal asuvasse ame-tikorterisse Pargi t. 2, kuid seegi tuli juba 25. juunil „vabastada“, sest majja asus Punaarmee sõjaväe-baaside ehitusvalitsus. Kuni likvideerimiskomisjoni töö lõpuni asusid maleva staabi tööruumid maleva orkestri juhi Voldemar Kaljo korteris lossi hoovis.
Maleva likvideerimise käigus anti üle kompartei esindajale arhiiv ja kogu kirjavara. Siiski suudeti tervenis-ti hävitada salajane kirjavahetus, mille abil päästeti vähemalt 10 inimese elu.
Peale maleva likvideerimist naases O. Särev oma isakodusse Tartumaal Elva vallas Hellenurme külas Vaenola talus, pääsedes niiviisi viimasel hetkel punaväõimude repressioonidest. Viimane, 135. sissekan-ne tema teenistuskirjas annab teada, et O. Särev vabastati tegelikust sõjaväeteenistusest koosseisude vähendamise tõttu alates 28.12.1940. a. (vastavalt ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele nr. 53 12.12.1940. a.).
Siiski ei saanud kolonelleitnant O. Särev tsivilistielu kuigi kaua elada. 22. juunil 1941. a. alanud sõda äratas temaski lootuse taastada Eesti riiklik iseseisvus. Veel enne Saksa vägede saabumist organiseeris O. Särev kodukandis metsavendade üksuse, mis, lisaks muude ülesannete täitmisele, võttis oma kontrolli alla ka lähima raudteejaama, päästes selle hävitamisest punasõdurite poolt.
Nii nagu paljud teisedki eesti mehed asus ka kolonelleitnant O. Särev relvaga käes oma riiki kaitsma, seekord küll saatuse tahtel liidus kunagiste igipõliste vaenlaste – sakslastega. 1941. a. moodustati Tartus 32. politseipataljon, mille ülemaks määrati O. Särev. Kuivõrd ootamatu lõpuga kujunes tema teenis-tuskäik nimetatud pataljonis, kirjeldab hr. A. Lõhmus oma „Postimehes“ ilmunud artiklis:[3]
Kui sakslaste jaoks edukas sõja algus rindel oli andnud eestlastele suurt lootust, et punaimpeerium peatselt langeb, siis juba 1942. a. kevadeks oli selline optimism asendunud teatud nõutusega ja isegi vaenulikkusega sakslaste suhtes. Kõike seda süvendas ka arusaamine, et uutel vallutajatel polnud kavatsutki aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Võrdlemisi lühikese aja jooksul oli eestlastest koosnevates Saksamaa poolel tegutsevates väeosades järjest suurenenud rahulolematus sakslaste vastu ja seda ei püütud isegi eriti varjata. Aeg-ajalt lõi uute okupantide vastasus aga üsnagi avalikult välja, nii ka Tartus Riia tänaval asunud koolis baseerunud 32. politseipataljonis.
29. mai õhtul, saanud ühisest napsitamisest kuraasi, tulistasid pataljoni korrapidaja, kompaniiülem leitnant Heido Maimvere ja tema juures kantseleis viibiv rühmaülem Kiisk seinal rippuva Hitleri pildi pihta. Kui laskmine lõppes, „kaunistas“ füüreri nägu kuuliauk. Kompanii veltveebel Ohensee, kes järgmisel hommikul rikutud pilti märkas, asendas selle otsekohe uuega ja kõik näis laabuvat hästi. Kahjuks aga puhkes leitnant H. Maimvere ja temale allunud kapral Undi, juhtumi ühe tunnistaja vahel teenistusalane sõnasõda ja tekkinud vaenu ajel teatas kapral Unt füüreri pildi tulistamisest SD-sse.
Leitnant Maimvere ja rühmaülem Kiisk vahistati, pataljoniülem aga pandi koduaresti. Peale uurimist, kus Maimvere kogu süü laskmise asjus enese peale võttis, langetas välikohus talle surmaotsuse, pataljoni-ülem ja Kiisk aga vangistati. Järgmisel, 2. juuni hommikul lasti vahepeal erariietusse riietatud Maimvere Tähtvere pargis maha. Pataljoniülem saadeti Harku vanglasse karistust kandma. Millisesse vanglasse sattus Kiisk, pole täpselt teada.
Harku vanglas viibis O. Särev kuni idapoolsete „vabastajate“ saabumiseni 1944. a. septembrikuus, pääsedes seejärel tagasi koju Vaenola tallu.[4]
Peagi aga, 21. jaanuaril 1945. a. arreteeriti O. Särev uuesti, seekord punavõimude poolt ja mõisteti 12. mail 1945. a. Eesti Raudtee Sõjatribunali poolt VNFSV Kriminaalkoodeksi §58 punktide 9, 10 ja 11 järgi süüdi. Järgnes pikaajaline viibimine paljudes Siberi vangilaagrites, kust O. Särev vabanes alles 5. sep-tembril 1956. a., veidi enne oma 65. sünnipäeva.
Alates 8. oktoobrist 1956. a. töötas O. Särev Tallinna Farmaatsiatehases vanemlaohoidja pedantset täpsust ja korraarmastust nõudval ametikohal.
Kolonelleitnant O. Särevi elutee lõppes Pärnus 21. augustil 1971. a.[5], veidi rohkem kui kuu aega peale selle tubli ja paljukannatanud eesti mehe 80. sünnipäeva.
O. Särevi abikaasa Helmi jagas täielikult mehe ränka ja traagilist saatust. 1949. a. märtsikuus küüditati tedagi koos paljude saatusekaaslastega Siberisse, kust vapper naine samuti alles 1956. a. tagasi Eestisse pääses. Pr. Helmi Särev suri 1980. a.
Oskar ja Helmi Särevi kolm poega, kunagised Noorte Kotkaste Saaremaa Maleva liikmed, elasid veel seisuga 7. märtsil 2000. aastal, mil ma Heikkiga viimati kirjavahetuses olin, – neist kaks Eestis: 24. augustil 1930. a. sündinud Vello Tartus ja 24. oktoobril 1933. a. sündinud Heikki Pärnus. Kõige vanem vend, 29. juunil 1924. a. sündinud Ago sattus aga peale teenistust Saksa sõjaväe abiteenistuses ja viibimist Saksamaal Brasiiliasse.
Võtnud osa I maailma- ja Vabadussõjast ning teeninud peale seda mitmetel ametikohtadel Eesti sõja-väes, määrati O. Särev alates 15. oktoobrist 1934. a. KL Saaremaa Maleva pealikuks, millisel ametikohal teenis kuni 1940. a. 20. agustini.
O. Särevit tunti äärmiselt tasakaaluka juhina, kes võitis kiiresti kogu maakonna inimeste lugupidamise. Tema eestvedamisel arenes malev jõudsasti ja polnud ühtki eluvaldkonda, milles kaitseliitlased poleks aktiivselt osalenud.
Juba 1939. a. sõlmitud nn. baaside leping oli muutnud kogu riigi senist suhteliselt stabiilset elu-korraldust. Selle lepingu loogilise jätkuna 16. juunil 1940. a. järgnenud riigi okupeerimine aga kujutas endast Eesti jaoks üht suurimat tragöödiat kogu ajaloo kestel.
Mõne päeva pärast saadi sõjavägede ülemjuhatajalt korraldus kaitseliitlastelt relvad ära korjata ja sõja-väe ladudesse üle anda. Lisaks sellele moodustati käsukorras presidendi poolt väljaantud Kaitseliidu likvideerimise seaduse (27.06.1940, RT nr. 55-1940) alusel kõikide KL varade üleandmise komisjon (esi-mees – major Simon Laatsar Autotankide rügemendist, liikmed – maleva pealik kolonelleitnant O. Särev ja maleva sekretär lipnik A. Kuskov), mis otsekohe tööd alustas ja lõpetas selle 20. augustil 1940. a.
Okupantide tolleaegset jultumist näitab asjaolu, et juba 20. juuni õhtul, s.o. veel enne ametlikku „töö-rahva võimu“ kehtestamist, anti korraldus maleva staabihoone „vabastamiseks“ 22. juuni õhtuks, kuna sinna paigutati puna-mereväe rannakaitse staap. Maleva staap viidi üle O. Särevi lähedal asuvasse ame-tikorterisse Pargi t. 2, kuid seegi tuli juba 25. juunil „vabastada“, sest majja asus Punaarmee sõjaväe-baaside ehitusvalitsus. Kuni likvideerimiskomisjoni töö lõpuni asusid maleva staabi tööruumid maleva orkestri juhi Voldemar Kaljo korteris lossi hoovis.
Maleva likvideerimise käigus anti üle kompartei esindajale arhiiv ja kogu kirjavara. Siiski suudeti tervenis-ti hävitada salajane kirjavahetus, mille abil päästeti vähemalt 10 inimese elu.
Peale maleva likvideerimist naases O. Särev oma isakodusse Tartumaal Elva vallas Hellenurme külas Vaenola talus, pääsedes niiviisi viimasel hetkel punaväõimude repressioonidest. Viimane, 135. sissekan-ne tema teenistuskirjas annab teada, et O. Särev vabastati tegelikust sõjaväeteenistusest koosseisude vähendamise tõttu alates 28.12.1940. a. (vastavalt ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele nr. 53 12.12.1940. a.).
Siiski ei saanud kolonelleitnant O. Särev tsivilistielu kuigi kaua elada. 22. juunil 1941. a. alanud sõda äratas temaski lootuse taastada Eesti riiklik iseseisvus. Veel enne Saksa vägede saabumist organiseeris O. Särev kodukandis metsavendade üksuse, mis, lisaks muude ülesannete täitmisele, võttis oma kontrolli alla ka lähima raudteejaama, päästes selle hävitamisest punasõdurite poolt.
Nii nagu paljud teisedki eesti mehed asus ka kolonelleitnant O. Särev relvaga käes oma riiki kaitsma, seekord küll saatuse tahtel liidus kunagiste igipõliste vaenlaste – sakslastega. 1941. a. moodustati Tartus 32. politseipataljon, mille ülemaks määrati O. Särev. Kuivõrd ootamatu lõpuga kujunes tema teenis-tuskäik nimetatud pataljonis, kirjeldab hr. A. Lõhmus oma „Postimehes“ ilmunud artiklis:[3]
Kui sakslaste jaoks edukas sõja algus rindel oli andnud eestlastele suurt lootust, et punaimpeerium peatselt langeb, siis juba 1942. a. kevadeks oli selline optimism asendunud teatud nõutusega ja isegi vaenulikkusega sakslaste suhtes. Kõike seda süvendas ka arusaamine, et uutel vallutajatel polnud kavatsutki aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Võrdlemisi lühikese aja jooksul oli eestlastest koosnevates Saksamaa poolel tegutsevates väeosades järjest suurenenud rahulolematus sakslaste vastu ja seda ei püütud isegi eriti varjata. Aeg-ajalt lõi uute okupantide vastasus aga üsnagi avalikult välja, nii ka Tartus Riia tänaval asunud koolis baseerunud 32. politseipataljonis.
29. mai õhtul, saanud ühisest napsitamisest kuraasi, tulistasid pataljoni korrapidaja, kompaniiülem leitnant Heido Maimvere ja tema juures kantseleis viibiv rühmaülem Kiisk seinal rippuva Hitleri pildi pihta. Kui laskmine lõppes, „kaunistas“ füüreri nägu kuuliauk. Kompanii veltveebel Ohensee, kes järgmisel hommikul rikutud pilti märkas, asendas selle otsekohe uuega ja kõik näis laabuvat hästi. Kahjuks aga puhkes leitnant H. Maimvere ja temale allunud kapral Undi, juhtumi ühe tunnistaja vahel teenistusalane sõnasõda ja tekkinud vaenu ajel teatas kapral Unt füüreri pildi tulistamisest SD-sse.
Leitnant Maimvere ja rühmaülem Kiisk vahistati, pataljoniülem aga pandi koduaresti. Peale uurimist, kus Maimvere kogu süü laskmise asjus enese peale võttis, langetas välikohus talle surmaotsuse, pataljoni-ülem ja Kiisk aga vangistati. Järgmisel, 2. juuni hommikul lasti vahepeal erariietusse riietatud Maimvere Tähtvere pargis maha. Pataljoniülem saadeti Harku vanglasse karistust kandma. Millisesse vanglasse sattus Kiisk, pole täpselt teada.
Harku vanglas viibis O. Särev kuni idapoolsete „vabastajate“ saabumiseni 1944. a. septembrikuus, pääsedes seejärel tagasi koju Vaenola tallu.[4]
Peagi aga, 21. jaanuaril 1945. a. arreteeriti O. Särev uuesti, seekord punavõimude poolt ja mõisteti 12. mail 1945. a. Eesti Raudtee Sõjatribunali poolt VNFSV Kriminaalkoodeksi §58 punktide 9, 10 ja 11 järgi süüdi. Järgnes pikaajaline viibimine paljudes Siberi vangilaagrites, kust O. Särev vabanes alles 5. sep-tembril 1956. a., veidi enne oma 65. sünnipäeva.
Alates 8. oktoobrist 1956. a. töötas O. Särev Tallinna Farmaatsiatehases vanemlaohoidja pedantset täpsust ja korraarmastust nõudval ametikohal.
Kolonelleitnant O. Särevi elutee lõppes Pärnus 21. augustil 1971. a.[5], veidi rohkem kui kuu aega peale selle tubli ja paljukannatanud eesti mehe 80. sünnipäeva.
O. Särevi abikaasa Helmi jagas täielikult mehe ränka ja traagilist saatust. 1949. a. märtsikuus küüditati tedagi koos paljude saatusekaaslastega Siberisse, kust vapper naine samuti alles 1956. a. tagasi Eestisse pääses. Pr. Helmi Särev suri 1980. a.
Oskar ja Helmi Särevi kolm poega, kunagised Noorte Kotkaste Saaremaa Maleva liikmed, elasid veel seisuga 7. märtsil 2000. aastal, mil ma Heikkiga viimati kirjavahetuses olin, – neist kaks Eestis: 24. augustil 1930. a. sündinud Vello Tartus ja 24. oktoobril 1933. a. sündinud Heikki Pärnus. Kõige vanem vend, 29. juunil 1924. a. sündinud Ago sattus aga peale teenistust Saksa sõjaväe abiteenistuses ja viibimist Saksamaal Brasiiliasse.
[1] Toimetaja (P. Kask) artikkel: „Maleva Teataja“ nr.11 2004 lk.3-4 „Lisaandmeid kunagise KL Saaremaa Maleva
pealiku kolonelleitnant Oskar Särevi kohta“
pealiku kolonelleitnant Oskar Särevi kohta“
[2] Poeg Heikki andmeil 5. septembril Tartumaal
[3] A. Lõhmus, „Kuulid Hitleri pildi pihta kevadises Tartus“, „Postimees“, 16.02.2001.
[4] Eluloolised andmed on saadud O. Särevi poja Heikki kirjast k.o. loo autorile 07.03.2000.
Ülejäänud andmed pärinevad kogumikust „KL Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaare, 1999
[5] Poeg Heikki andmeil 23. augustil
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar