Major Johannes Kajak – KL Saaremaa Maleva III pealik[1]
Koostanud Peeter Kask
Johannes Kajak sündis 4. novembril 1885 Kudina vallas Tartumaal. Omandas hariduse Tallinna Raudtee-tehnikakoolis. Lõpetas Esimese maailmasõja algul 1914/1915 Tallinnas aselipnike kooli ja sooritas seejärel 1915. aastal Peterhofis eksternina lipnikueksamid. Teenis Vabadussõja ajal Tallinnas Peastaabi kuulipildujatekomandos ja sõja lõpul Saaremaa Kaitseväeringkonna ülemana.
Peale Vabadussõda hakati, mõistmata Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni osatähtsust, erinevate valitsuse koosseisude poolt Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja palgalisi liikmeid koondama. Lõpuks likvideeriti jaoskondades ohvitseride ametikohad ja nende asemele kinnitati eraisikud. Ohvitserid viidi üle kaitseväeteenistusse või arvati reservi. Kõige lõpuks kaotati maakonna Kaitseliidu ülema ametikoht, ühitades selle Saaremaa Kaitseväeringkonna ülema ametiga.
Kirjeldatud muudatuste tõttu määrati Kaitseliidu kohalikuks ülemaks major Johannes Kajak, tema abiks aga senine saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm. Mõlemad ametikohad Kaitseliidus olid muutunud puhtformaalseiks, kuna organisatsiooni tegevus hakkas ikka enam ja enam soikuma. Kaitseliidu kohustused pandi lõpuks vastmoodustatud Kaitseliidu kütisalgale ja spordiringile, mille tegevus kaugenes pidevalt ja järjest enam Kaitseliidu ülesannetest ja eesmärkidest. Ametlikult Kaitseliitu Saaremaal küll kunagi ei likvideeritud, kuid selle tegevus hääbus mõne aasta jooksul niivõrd, et ta lihtsalt iseenesest lakkas peaaegu olemast. Idüllilisest muretusest äratas elukauged valitsevad ringkonnad 1. detsembril 1924 Tallinnas toimunud kommunistlik riigipöördekatse. Teade mässust Tallinnas jõudis Kuressaarde juba sama päeva hommikul kell 06.45 ja linna postkontori ülem Boris Mürson (hiljem Müürsoo) edastas selle otsekohe maakonna politseiülemale hr. Tillingule. Viimane kutsus kella 07.30-ks politseivalitsusse nõupidamisele Saaremaa Kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülema major J. Kajaka ja maakonnavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi. Nõupidamisel otsustati võtta kaitse ja valve alla kõik riigi- ja ametiasutused, samuti laev, mis pidi samal hommikul Tallinnast Roomassaare sadamasse jõudma. Ka otsustati nõupidamisel, et tuleb taasluua ametlikult küll olemas olev, kuid praktiliselt likvideeritud rahva omakaitseorganisatsioon – Kaitseliit.
Mässukatse, ehkki juba mõne tunni jooksul põhiliselt maha surutud, äratas võimude uinunud ohutunde ja liitis laiu rahvahulki, mistõttu Kaitseliidu taastamisele ei seatud enam mingeid bürokraatlikke tõkkeid ega piiranguid ja seetõttu kulgesid organiseerimistööd, nüüd juba valitsuse toel ja toetusel, algusest peale väga kiiresti ja edukalt. Veelgi enam – 22. detsembril 1924 saabus sõjaministri korraldusel Kuressaarde kolonelleitnant Jakob Vende , et kohalikku Kaitseliitu kiiremini ellu kutsuda.
23. detsembril toimus raekojas linnavalitsuse ruumes Saaremaa Kaitseliidu taastamiskoosolek paljude kohalike võimu- ja tuntud seltskonna- ning äri- ja majandustegelaste osavõtul. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkond ja selle juhatus koosseisus: major J. Kajak, linnapea A. Lepik, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet, linnavolikogu juhataja B. Steinberg ja kaugesõidukapten J. Kahu. Samal koosolekul kinnitati Kaitseliidu jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati nende alles loodavate üksuste ülemate kandidaadid. Ringkonna juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 2. jaanuaril 1925, kus juhatuse liikmete vahel jagati ametikohad alljärgnevalt:
Peale Vabadussõda hakati, mõistmata Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni osatähtsust, erinevate valitsuse koosseisude poolt Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja palgalisi liikmeid koondama. Lõpuks likvideeriti jaoskondades ohvitseride ametikohad ja nende asemele kinnitati eraisikud. Ohvitserid viidi üle kaitseväeteenistusse või arvati reservi. Kõige lõpuks kaotati maakonna Kaitseliidu ülema ametikoht, ühitades selle Saaremaa Kaitseväeringkonna ülema ametiga.
Kirjeldatud muudatuste tõttu määrati Kaitseliidu kohalikuks ülemaks major Johannes Kajak, tema abiks aga senine saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm. Mõlemad ametikohad Kaitseliidus olid muutunud puhtformaalseiks, kuna organisatsiooni tegevus hakkas ikka enam ja enam soikuma. Kaitseliidu kohustused pandi lõpuks vastmoodustatud Kaitseliidu kütisalgale ja spordiringile, mille tegevus kaugenes pidevalt ja järjest enam Kaitseliidu ülesannetest ja eesmärkidest. Ametlikult Kaitseliitu Saaremaal küll kunagi ei likvideeritud, kuid selle tegevus hääbus mõne aasta jooksul niivõrd, et ta lihtsalt iseenesest lakkas peaaegu olemast. Idüllilisest muretusest äratas elukauged valitsevad ringkonnad 1. detsembril 1924 Tallinnas toimunud kommunistlik riigipöördekatse. Teade mässust Tallinnas jõudis Kuressaarde juba sama päeva hommikul kell 06.45 ja linna postkontori ülem Boris Mürson (hiljem Müürsoo) edastas selle otsekohe maakonna politseiülemale hr. Tillingule. Viimane kutsus kella 07.30-ks politseivalitsusse nõupidamisele Saaremaa Kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülema major J. Kajaka ja maakonnavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi. Nõupidamisel otsustati võtta kaitse ja valve alla kõik riigi- ja ametiasutused, samuti laev, mis pidi samal hommikul Tallinnast Roomassaare sadamasse jõudma. Ka otsustati nõupidamisel, et tuleb taasluua ametlikult küll olemas olev, kuid praktiliselt likvideeritud rahva omakaitseorganisatsioon – Kaitseliit.
Mässukatse, ehkki juba mõne tunni jooksul põhiliselt maha surutud, äratas võimude uinunud ohutunde ja liitis laiu rahvahulki, mistõttu Kaitseliidu taastamisele ei seatud enam mingeid bürokraatlikke tõkkeid ega piiranguid ja seetõttu kulgesid organiseerimistööd, nüüd juba valitsuse toel ja toetusel, algusest peale väga kiiresti ja edukalt. Veelgi enam – 22. detsembril 1924 saabus sõjaministri korraldusel Kuressaarde kolonelleitnant Jakob Vende , et kohalikku Kaitseliitu kiiremini ellu kutsuda.
23. detsembril toimus raekojas linnavalitsuse ruumes Saaremaa Kaitseliidu taastamiskoosolek paljude kohalike võimu- ja tuntud seltskonna- ning äri- ja majandustegelaste osavõtul. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkond ja selle juhatus koosseisus: major J. Kajak, linnapea A. Lepik, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet, linnavolikogu juhataja B. Steinberg ja kaugesõidukapten J. Kahu. Samal koosolekul kinnitati Kaitseliidu jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati nende alles loodavate üksuste ülemate kandidaadid. Ringkonna juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 2. jaanuaril 1925, kus juhatuse liikmete vahel jagati ametikohad alljärgnevalt:
1. Juhatuse esimees – major J. Kajak
2. aseesimees – A. Lepik
3. kirjatoimetaja – B. Steinberg
4. laekahoidja – A. Lemet
5. ametita liige – J. Kahu
Samaaegselt jaoskondade ja rajoonide moodustamisega algas kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe, mille käigus tuli sageli kokku puutuda õppevahendite ja oskuslike juhendajate puudumisega. Kuid, olles tegev ka Kaitseliidus, lubas major J. Kajak selleks kasutada temale alluva kaitseväeosa vahendeid ja instruktoreid.
Kuna major J. Kajak oli otsustatud peagi üle viia uuele teenistuskohale, määrati alates 2. veebruarist 1925 ametlikult taastatud maleva juhiks kolonelleitnant J. Vende.
7. märtsil 1925 asus major J. Kajak ametikohale Viljandi Kaitseväeringkonna ülemana. Väga võimekale ohvitserile omistati kolonelleitnandi auaste ja teda määrati peagi, peale teenistust Viljandis, Kaitse-vägede staabi V osakonna C-jaoskonna ülemaks.
Teenete eest Vabadussõjas annetati Johannes Kajakale II liigi 3. järgu Vabadusrist.
Kolonelleitnant Johannes Kajak kustutati seoses tema surmaga Kaitsevägede juhataja käskkirjaga alates 7. märtsist 1940 Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast.[2]
Kuna major J. Kajak oli otsustatud peagi üle viia uuele teenistuskohale, määrati alates 2. veebruarist 1925 ametlikult taastatud maleva juhiks kolonelleitnant J. Vende.
7. märtsil 1925 asus major J. Kajak ametikohale Viljandi Kaitseväeringkonna ülemana. Väga võimekale ohvitserile omistati kolonelleitnandi auaste ja teda määrati peagi, peale teenistust Viljandis, Kaitse-vägede staabi V osakonna C-jaoskonna ülemaks.
Teenete eest Vabadussõjas annetati Johannes Kajakale II liigi 3. järgu Vabadusrist.
Kolonelleitnant Johannes Kajak kustutati seoses tema surmaga Kaitsevägede juhataja käskkirjaga alates 7. märtsist 1940 Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast.[2]
[1] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabaduse Risti kavalerid”, Stockholm, 1984
Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, Kuressaares 1999,
[2] Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele, Tallinn, Umara kirjastus 2007.
NB! Tegemist on kolonelleitnant Johannes Kajaka väljaarvamise kuupäevaga ohvitseride nimekirjast, mitte tema
täpse surmakuupäevaga! J. K. surmakuupäev ja -asjaolud on teadmata. Samuti pole seni õnnestunud leida ka
tema teenistuskaarti, ta puudub ka peale Eesti taasiseseisvumist koostatud Eesti ohvitseride nimekirjast.
täpse surmakuupäevaga! J. K. surmakuupäev ja -asjaolud on teadmata. Samuti pole seni õnnestunud leida ka
tema teenistuskaarti, ta puudub ka peale Eesti taasiseseisvumist koostatud Eesti ohvitseride nimekirjast.
