Eessõna

Siia koondub Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalooline materjal. Originaalid hoiustatakse Saaremaa muuseumis ja siia märgitakse üles oluline info, et kogujatel oleks ülevaade arhiivis säilitavast (digitaliseeritud koopiad originaaltekstidest, fotodest, videotest, pressiteadetest jm).
Lehekülg on avatud kõigile.
Lehekülge toimetab maleva ajalootoimkond.
Leheküljele pääsemiseks tuleb eraldi link maleva kodulehelt.

Teisipäev, 21. veebruar 2012

Johannes Poopuu

Saaremaa Maleva esimene pealik Johannes Poopuu
12. novembril 1918 määrati Poopuu Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülemaks, (tegutses Saaremaal kuni 13.veebruarini 1919), osaledes võimu ülevõtmisel sakslastelt Eesti Ajutisele Valitsusele ning organiseeris kohalikku kaitseliitu.

Esimene maleva pealik Johannes Poopuu

Johannes Poopuu – Kaitseliidu Saaremaa Maleva esimene pealik[1]
Koostanud Peeter Kask
Johannes (sünd. Ivan, ka Jaan) Poopuu Theodori (Fjodor) p.    
alampolkovnik (1919), kolonelleitnant (1922).
Tulevane sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu sündis 9. juulil (vkj 27. juunil) 1886 Saaremaal Mustjala kihelkonna Mustjala vallas Ohtja külas Kopli vabadikukohal. Tolle aja kohta sai J. Poopuu küllaltki hea hariduse. Ta õppis Mustjala valla- ja kihelkonnakoolis, seejärel Kuressaare linnakoolis.    
Aastatel 1901–1905 oli J. Poopuu õpetaja Mustjala valla Panga koolis ja 1905 – 1907 Paatsa koolis, hiljem töötas ta maamõõtjana. 
Esimese maailmasõja ajal, oktoobris 1914, mobiliseeriti J. Poopuu sõjaväkke ning määrati 331. Tveri družiinasse. Juunis 1915 saadeti teda 6. armee Gatšina lipnikekooli ja ülendati sama aasta augustis peale kooli lõpetamist lipnikuks. Teenis 434. Tšerepovetsi jalaväepolgus 1. roodu nooremohvitserina, juulist 1916 4. roodu ülemana. Ülendati septembris alamleitnandiks ja novembris 1916 leitnandiks. Jaanuaris 1917 nimetati 1. pataljoni ülemaks, ülendati veebruaris 1917 alamkapteniks. Võttis osa lahingutest Saksa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi rindel. 27. (vkj 14.) oktoobril 1916 sai lahingus põrutada.          
Mais 1917 tuli J. Poopuu üle 1. Eesti polku ja määrati 2. pataljoni ülemaks, juunis 7. roodu ülemaks ning novembris 2. roodu ülemaks.            
Oktoobris 1917 osales J. Poopuu Eesti polgu rännakus Muhumaale, kaitsmaks saart Saksa vägede pealetungi vastu. Seda operatsiooni, mis paraku küll ebaõnnestus ja lõppes paljude eestlastest sõjameeste vangilangemisega, peetakse üheks tähelepanuväärsemaks Esimese maailmasõjaga seotud sündmuseke Eesti sõjaajaloos, kuna see oli ainsaks sündmuseks, kus osaleti Eesti rahvusväeosana praktilises sõjategevuses.     
J. Poopuul õnnestus vangilangemisest pääseda ja tagasi mandrile pääseda.
Veebruaris 1918 valiti teda ohvitseride komitee liikmeks ja ta oli lühikest aega enamlaste käes vangis, kuid vabanes ja ülendati juba Saksa okupatsiooni ajal märtsis 1918 kapteniks. Demobiliseeriti Eesti rahvusväeosade likvideerimise käigus aprillis 1918.
Vabadussõja eel määrati kapten J. Poopuu Kaitseliidu ülema päevakäsuga  nr. 1 alates 12. novembrist 1918 Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitse Liidu ülemaks. Juba 17. novembril jõudis J. Poopuu Saaremaale ja asus kohapeal otsekohe aktiivselt tegutsema, astudes ühendusse maakonnas elavate endiste sõdurite ja ohvitseridega, informeerides neid üldisest olukorrast ja oma kavatsustest. Tänu tema kiirele tegevusele levis uudis Kaitseliidu loomisest ka valdades, pärssides niiviisi lõplikult sakslaste maakaitseüksuste loomise kava.       
Kapten J. Poopuu üheks esimeseks sammuks Kaitseliidu loomisel Saaremaal oli üleskutse avaldamine kõikidele endises Vene sõjaväes teeninud saarlastele, milles ta kutsus neid 20. novembril Kaitseliidu asutamiskoosolekule Kuressaarde politseivalitsuse ruumes, kuhu tuli kokku paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Teadaanne saadeti jaoskondade ülemaiks määratuile, samuti vallavalitsustele ja pandi rahvarikkamates kohtades avalikult välja.            
Kaitseliidu loomise käigus tuli lahendada hulgaliselt väga keerulisi küsimusi, pidades selleks läbirääkimisi nii ikka veel kohal viibivate Saksa sõjaväeüksuste juhtide kui ka Saaremaa rüütelkonna ja kohalike võimude esindajatega. Õnnestus ületada ka kõige suurem raskus Kaitseliidu tegevuse korraldamisel – hankida vajalikul hulgal relvi. Neid suudeti koguda isegi niivõrd palju, et Kaitseliit võis suure hulga sõjamoona saata koguni Tallinna Eesti sõjajõudude käsutusse. Olukord muutus veidi kergemaks peale Saksa vägede lõplikku lahkumist Saaremaalt 6. detsembril 1918, kuid suurenes ka töökoormus, sest korra- ja elanike julgeoleku kaitse jäi nüüd täielikult Kaitseliidu hooleks. Varad, mis olid Saksa vägede poolt maha jäetud, kuulutati Eesti Vabariigi omandiks, nende kaitse kohustus pandi Kaitseliidule.    
Peagi alanud Vabadussõda tingis Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamise miinimumini, suurem osa ohvitseridest ja ametnikest suunati Tallinna ohvitseride reservi, allohvitserid ja reakaitseliitlased aga kuulusid üldmobilisatsiooni alla.                 
13. veebruaril 1919 lahkus senine saarte Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu, keda määrati Soomus-rongide divisjoni (augustist 1919 diviis) staabiülemaks, Saaremaalt. Sellel ametikohal teenis ta Vabadu-ssõja lõpuni, võttes osa nii Soomusrongide divisjoni (diviisi) lahinguoperatsioonide planeerimisest kui ka otsesest lahingutegevusest Punaarmee ja Landeswehri vastu. Oktoobris 1919 ülendati J. Poopuu alampolkovnikuks (aukraad nimetati novembris 1922 kolonelleitnandiks). Veebruarist 1921 teenis J. Poopuu Soomusrongide brigaadi staabiülemana. Märkigem, et J. Poopuu oli Vabadussõjas kõige kõrgemal ametikohal teeninud saarlasest ohvitser. Lahkus tegevteenistusest juulis 1921.              
Teenete eest Vabadussõjas autasustati J. Poopuud väga kõrgelt ja ta on üks kahest Saare maakonnast pärit kangelasest, kellele annetati lisaks I liigi 2. järgu Vabadusristile ka  isikliku vapruse eest II liigi 2. järgu Vabadusrist. Vabadusristide diplomitele on märgitud:            
VR I/2, nr. 2561/25.08.1920
Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, Alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates sõjalisi teenuseid, mis Teie ülesnäitanud Wabadussõja kestusel Soomusrongide diwiisi organiseerimisel ja korraldamisel.               
VR II/2, nr. 919/7.09.1920 Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 20. märtsil 1919. a. Petseri all.            
Lisaks Vabadusristidele pälvis J. Poopuu veel järgmised autasud:           
Läti Karutapja ordeni III klass, nr. 1781/11.12.1924.        
225 000 marka, tasuta maa, Eesti Vabadussõja Mälestusmärk, Läti Vabadussõja Mälestusmärk.         
Loobus tasuta maast, võttis selle asemel 150 000 marka.
            
Maist 1924 anti J. Poopuule tavalises korras Saaremaa Kaarma-Suure valla Randvere mõisast 38,12-hektariline krunt. Koht, millel asus elumaja koos kõrvalhoonetega sai nimeks Liikopi talu. Valitsuse otsusega anti mais 1931 talu pärijatele tasuta maana.                
Sõjaliste teenete eest Esimeses maailmasõjas annetati J. Poopuule Vene Anna III klassi orden, samuti Stanislavi  III klassi orden.
Peale sõjaväeteenistusest lahkumist asus J. Poopuu elama Saaremaale, kus tegutses ettevõtjana maaparanduses ja pidas temale Kaarma-Suure valla Randvere (Pargeli) mõisa maast maikuus 1924 antud 38,12 hà suurust, praeguses Parila külas asuvat Liikopi talu. Koostas Vabadussõjast saadud muljete põhjal raamatud „Sõda Landesweriga“ (Tallinn, 1921) ja kaks osa viieosalisest sarjast „Soomusrongide diviis Vabadussõjas II. Võitlused piiridel“ (Tallinn, 1929, koostöös J. Andrelleriga).               
Saavutamata ettevõtjana suuremat edu, astus J. Poopuu septembris 1926 uuesti tegevteenistusse 6. jalaväerügemendi 1. kuulipildujate kompanii ülemana Pärnus. Suunati oktoobris alalisväe ohvitseride kursustele, mille lõpetas juunis 1927. Määrati 6. jalaväerügemendi 2. laskurkompanii ülemaks, juulis ühtlasi 6. pataljoni ülemaks. Oli rügemendi kohtu eesistuja ja rügemendi ohvitseridekogu juhatuse ning aukohtu esimees. Oktoobris 1928 viidi üle 1. soomusrongirügementi ja määrati laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemaks, olles ühtlasi rügemendi laskekomitee esimees.     
J. Poopuu abiellus 1. juunil (vkj 19. mail) 1917 Kuressaare apostliku õigeusu kirikus Vilhelmine-Linda Tammega (1886 – 1972). Lapsed: Helga (1919) ja Juta (1921). Peale J. Poopuu surma müüs abikaasa Liikopi talu ja põgenes sügisel 1944 Saksamaale. Asus hiljem Kanadasse, kus järeltulijad elavad praegugi. Tütre Helga Paakspuu (1919 – 2008) poeg Eric Paakspuu pidas peale Eesti taasiseseisvumist Saaremaal mõnda aega inglise keele õpetaja ametit. Tänu temale jõudsid 2001. aastal Saaremaa Muuseumi J. Poopuu aumärgid, mis on seal välja pandud.                        
Noorema õe Jutaga oli k.o. ülevaate koostaja pere peale Eesti taasiseseisvumist põgusas kirjavahetuses.        
J. Poopuu suri 11. märtsil 1929 Tallinnas ohvitseride keskkogu ruumides südamerabandusse ja teda maeti Saaremaa Kudjape kalmistule. J. Poopuu tagasihoidlikult väärikas hauamonument, mida uhkelt ilmestab Vabadusrist, säilis imekombel puutumatuna läbi pikkade punavõimuaastate.
Enam kui kahe viimase aastakümne jooksul on haua eest hoolt kandnud Kaitseliidu Saaremaa Maleva juures tegutseva Kaitseliidu veteranliikmete ühenduse „Linnus“ liikmed, kellega peagi ühinevad Saaremaa noorkotkad.



[1] Kasutatud materjalid:
   KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.a., P. Kask
   „Sünnivalud ja kasvuraskused ...“, lk.7-11
  Välis-Eesti & EMP, „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984, lk.66        
 
Jaak Pihlak, „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“, Viljandi 2010, lk. 181-182  
  Edgar Grünberg, „Meie Maa“, „Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu“, 04.07.2011

Laupäev, 11. veebruar 2012

ajalootoimkonna järgmine koosolek

Maleva ajalootoimkonna järgmine kokkusaamine on kavas õppepäevana Saaremaa Muuseumis.
Eesmärgiks on tutvuda muuseumi arhiivitöö korraldamisega ja maleva ajaloo jaoks oluliste säilikute muuseumi arhiivile üleandmise võimalustega.
Võimalusel toimub õppepäev 09.03.2012 kell 15.30 - 17.00 (aeg on veel täpsustamisel).

õppused

Siia tulevad ülevaated väljaõppe ürituste kohta:

Oskar Särev, KL Saaremaa Maleva pealik 19.10.1934 – 20.08.1940

Hr Peeter Kask on saatnud järgmise kokkuvõtte:

Oskar Särev, KL Saaremaa Maleva pealik 19.10.1934 – 20.08.1940[1]

Kolonelleitnant O. Särev sündis 15. septembril 1981. a. Heimtalis Viljandimaal.[2] Kahjuks pole andmed tema lapsepõlve- ja kooliaastate kohta piisavalt täpsed, et neid siinkohal esitada.  
Võtnud osa I maailma- ja Vabadussõjast ning teeninud peale seda mitmetel ametikohtadel Eesti sõja-väes, määrati O. Särev alates 15. oktoobrist 1934. a. KL Saaremaa Maleva pealikuks, millisel ametikohal teenis kuni 1940. a. 20. agustini.               
O. Särevit tunti äärmiselt tasakaaluka juhina, kes võitis kiiresti kogu maakonna inimeste lugupidamise. Tema eestvedamisel arenes malev jõudsasti ja polnud ühtki eluvaldkonda, milles kaitseliitlased poleks aktiivselt osalenud.
Juba 1939. a. sõlmitud nn. baaside leping oli muutnud kogu riigi senist suhteliselt stabiilset elu-korraldust. Selle lepingu loogilise jätkuna 16. juunil 1940. a. järgnenud riigi okupeerimine aga kujutas endast Eesti jaoks üht suurimat tragöödiat kogu ajaloo kestel.   
Mõne päeva pärast saadi sõjavägede ülemjuhatajalt korraldus kaitseliitlastelt relvad ära korjata ja sõja-väe ladudesse üle anda. Lisaks sellele moodustati käsukorras presidendi poolt väljaantud Kaitseliidu likvideerimise seaduse (27.06.1940, RT nr. 55-1940) alusel kõikide KL varade üleandmise komisjon (esi-mees – major Simon Laatsar Autotankide rügemendist, liikmed – maleva pealik kolonelleitnant O. Särev ja maleva sekretär lipnik A. Kuskov), mis otsekohe tööd alustas ja lõpetas selle 20. augustil 1940. a.              
Okupantide tolleaegset jultumist näitab asjaolu, et juba 20. juuni õhtul, s.o. veel enne ametlikku „töö-rahva võimu“ kehtestamist, anti korraldus maleva staabihoone „vabastamiseks“ 22. juuni õhtuks, kuna sinna paigutati puna-mereväe rannakaitse staap. Maleva staap viidi üle O. Särevi lähedal asuvasse ame-tikorterisse Pargi t. 2, kuid seegi tuli juba 25. juunil „vabastada“, sest majja asus Punaarmee sõjaväe-baaside ehitusvalitsus. Kuni likvideerimiskomisjoni töö lõpuni asusid maleva staabi tööruumid maleva orkestri juhi Voldemar Kaljo korteris lossi hoovis.      
Maleva likvideerimise käigus anti üle kompartei esindajale arhiiv ja kogu kirjavara. Siiski suudeti tervenis-ti hävitada salajane kirjavahetus, mille abil päästeti vähemalt 10 inimese elu.         
Peale maleva likvideerimist naases O. Särev oma isakodusse Tartumaal Elva vallas Hellenurme külas Vaenola talus, pääsedes niiviisi viimasel hetkel punaväõimude repressioonidest. Viimane, 135. sissekan-ne tema teenistuskirjas annab teada, et O. Särev vabastati tegelikust sõjaväeteenistusest koosseisude vähendamise tõttu alates 28.12.1940. a. (vastavalt ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusele nr. 53  12.12.1940. a.).         
Siiski ei saanud kolonelleitnant O. Särev tsivilistielu kuigi kaua elada. 22. juunil 1941. a. alanud sõda äratas temaski lootuse taastada Eesti riiklik iseseisvus. Veel enne Saksa vägede saabumist organiseeris O. Särev kodukandis metsavendade üksuse, mis, lisaks muude ülesannete täitmisele, võttis oma kontrolli alla ka lähima raudteejaama, päästes selle hävitamisest punasõdurite poolt.          
Nii nagu paljud teisedki eesti mehed asus ka kolonelleitnant O. Särev relvaga käes oma riiki kaitsma, seekord küll saatuse tahtel liidus kunagiste igipõliste vaenlaste – sakslastega. 1941. a. moodustati Tartus 32. politseipataljon, mille ülemaks määrati O. Särev. Kuivõrd ootamatu lõpuga kujunes tema teenis-tuskäik nimetatud pataljonis, kirjeldab  hr. A. Lõhmus oma „Postimehes“ ilmunud artiklis:
[3]               
Kui sakslaste jaoks edukas sõja algus rindel oli andnud eestlastele suurt lootust, et punaimpeerium peatselt langeb, siis juba 1942. a. kevadeks oli selline optimism asendunud teatud nõutusega ja isegi vaenulikkusega sakslaste suhtes. Kõike seda süvendas ka arusaamine, et uutel vallutajatel polnud kavatsutki aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele. Võrdlemisi lühikese aja jooksul oli eestlastest koosnevates Saksamaa poolel tegutsevates väeosades järjest suurenenud rahulolematus sakslaste vastu ja seda ei püütud isegi eriti varjata. Aeg-ajalt lõi uute okupantide vastasus aga üsnagi avalikult välja, nii ka Tartus Riia tänaval asunud koolis baseerunud 32. politseipataljonis.            
29. mai                 õhtul, saanud ühisest napsitamisest kuraasi, tulistasid pataljoni korrapidaja, kompaniiülem leitnant Heido Maimvere ja tema juures kantseleis viibiv rühmaülem Kiisk seinal  rippuva Hitleri pildi pihta. Kui laskmine lõppes, „kaunistas“ füüreri nägu kuuliauk. Kompanii veltveebel Ohensee, kes järgmisel hommikul rikutud pilti märkas, asendas selle otsekohe uuega ja kõik näis laabuvat hästi. Kahjuks aga puhkes leitnant H. Maimvere ja temale allunud kapral Undi, juhtumi ühe tunnistaja vahel teenistusalane sõnasõda ja tekkinud vaenu ajel teatas kapral Unt füüreri pildi tulistamisest SD-sse.
Leitnant Maimvere ja rühmaülem Kiisk vahistati, pataljoniülem aga pandi koduaresti. Peale uurimist, kus Maimvere kogu süü laskmise asjus enese peale võttis, langetas välikohus talle surmaotsuse, pataljoni-ülem ja Kiisk aga vangistati. Järgmisel, 2. juuni hommikul lasti vahepeal erariietusse riietatud Maimvere Tähtvere pargis maha. Pataljoniülem saadeti Harku vanglasse karistust kandma. Millisesse vanglasse sattus Kiisk, pole täpselt teada.          
Harku vanglas viibis O. Särev kuni idapoolsete „vabastajate“ saabumiseni 1944. a. septembrikuus, pääsedes seejärel tagasi koju Vaenola tallu.
[4]       
Peagi aga, 21. jaanuaril 1945. a. arreteeriti O. Särev uuesti, seekord punavõimude poolt ja mõisteti 12. mail 1945. a. Eesti Raudtee Sõjatribunali poolt VNFSV Kriminaalkoodeksi §58 punktide 9, 10 ja 11 järgi süüdi. Järgnes pikaajaline viibimine paljudes Siberi vangilaagrites, kust O. Särev vabanes alles 5. sep-tembril 1956. a., veidi enne oma 65. sünnipäeva.       
Alates 8. oktoobrist 1956. a. töötas O. Särev Tallinna Farmaatsiatehases vanemlaohoidja pedantset täpsust ja korraarmastust nõudval ametikohal.    
Kolonelleitnant O. Särevi elutee lõppes Pärnus 21. augustil 1971. a.
[5], veidi rohkem kui kuu aega peale selle tubli ja paljukannatanud eesti mehe 80. sünnipäeva.  
O. Särevi abikaasa Helmi jagas täielikult mehe ränka ja traagilist saatust. 1949. a. märtsikuus küüditati tedagi koos paljude saatusekaaslastega Siberisse, kust vapper naine samuti alles 1956. a. tagasi Eestisse pääses. Pr. Helmi Särev suri 1980. a.               
Oskar ja Helmi Särevi kolm poega, kunagised Noorte Kotkaste Saaremaa Maleva liikmed, elasid veel seisuga 7. märtsil 2000. aastal, mil ma Heikkiga viimati kirjavahetuses olin, – neist  kaks Eestis: 24. augustil 1930. a. sündinud Vello Tartus ja 24. oktoobril 1933. a. sündinud Heikki Pärnus. Kõige vanem vend, 29. juunil 1924. a. sündinud Ago sattus aga peale teenistust Saksa sõjaväe abiteenistuses ja viibimist Saksamaal Brasiiliasse.



[1] Toimetaja (P. Kask) artikkel: „Maleva Teataja“ nr.11 2004 lk.3-4 „Lisaandmeid kunagise KL Saaremaa Maleva
   pealiku kolonelleitnant Oskar Särevi kohta“
[2] Poeg Heikki andmeil 5. septembril Tartumaal
[3] A. Lõhmus, „Kuulid Hitleri pildi pihta kevadises Tartus“, „Postimees“, 16.02.2001.
[4] Eluloolised andmed on saadud O. Särevi poja Heikki kirjast k.o. loo autorile 07.03.2000.
   Ülejäänud andmed pärinevad kogumikust „KL Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaare, 1999
[5] Poeg Heikki andmeil 23. augustil

maleva ajalootoimkond kogunes 10.veebruaril

10.veebruaril toimus ajalootoimkonna liikmete kokkusaamine Kaitseliidu staabis Kuressaares.

Maleva ajalootoimkonna koosoleku päevakorras olid järgmised punktid:
1) Ajalootoimkonna ülesannete täpsustamine, sh:
- toimkonna töö korraldamine
- maleva arhiivi korrastamine 
- püsiekspositsiooni rajamine maleva ruumides 
- Saaremaa muuseumiga jt. kohalike (sõja-)muuseumidega;
2) Konkreetsete ülesannete määramine toimkonna liikmetele;
3) Ajalootoimkonna juhtimise ja nende töövaldkondade piiritlemine.