Eessõna

Siia koondub Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalooline materjal. Originaalid hoiustatakse Saaremaa muuseumis ja siia märgitakse üles oluline info, et kogujatel oleks ülevaade arhiivis säilitavast (digitaliseeritud koopiad originaaltekstidest, fotodest, videotest, pressiteadetest jm).
Lehekülg on avatud kõigile.
Lehekülge toimetab maleva ajalootoimkond.
Leheküljele pääsemiseks tuleb eraldi link maleva kodulehelt.

Reede, 22. november 2013

Vabandan toimetuse ees, kuna ei suutnud lisada Teataja 5 teksti juurde pilte!
KL Saaremaa Malewa
veteranliikmete ühenduse „Linnus”
TEATAJA
Nr. 5  (5)           11.11.2013

Lühiülevaade KL tegevusest Muhus.

Esimene KL üksus maakonnas asutati Muhumaal.

Vabadussõja eel määrati kapten Johannes Poopuu päev varem asutatud Kaitseliidu ülema päevakäsuga  nr. 1 alates 12. novembrist 1918 Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitse Liidu ülemaks. Juba mõne päeva pärast suundus ta oma uuele teenistuskohale. Teel Kuressaarde kohtusid J. Poopuu ja teda saatvad Eesti valitsuse saadikud juhuslikult Kuivastu sada-mas Timotheus Grünthaliga, kohaliku seltskonna- ja oma-valitsustegelasega, kel oli kavatsus Tallinnasse minna. Kavat-susest tuli loobuda, kuna J. Poopuu määras sealsamas n.ö. käigupealt T. Grünthali kui endise tsaariarmee ohvitseri Hel-lamaa ja Muhu-Suurvalla KL jaoskonna ülemaks korraldu-sega Muhu saarel Kaitseliit organiseerida.[1]
 
Vastne jaoskonna-ülem asus entusiastlikult tööle. 18. novembriks kutsus ta kõikide Muhu külade saadikud Liiva koolimaja juurde rahva-koosolekule, kus tutvustas Eesti iseseisvuse tekkelugu ja ees seisvaid lähemaid ülesandeid. Koos lipnik Vassili Kase ja üli-õpilase August Müristajaga asuti Kaitseliitu organiseerima: koguti relvi, organiseeriti valve Kuivastu sadamas ja tsaari-armeest maha jäänud sõjalistel objektidel.                
Seega võib lugeda 18. novembrit 1918 KL esma-loomise päevaks Muhu saarel. KL maakondlik organisatsioon loodi 2 päeva hiljem Kuressaares, kus 20. novembril 1918 politsei-valitsuse ruumes KL asutamiskoosolek toimus.       
Kuna iga tegevuse taga seisavad alati konkreetsed inimesed, siis tutvustame T. Grünthali veidi lähemalt.
T. Grünthal sündis 28. juunil 1893. a. Muhu saarel Rässa külas Luiskama talus. Pärast Hellamaa kihelkonnakooli lõpetamist 1906. a. jätkas noor Timotheus haridusteed  Kuressaare  linnakoolis ja gümnaasiumis.
Lõpetanud 1914. aastal Kuressaare Aleksei Gümnaasiumi asus ta, nagu paljud selle kooli kasvandikud enne teda, sama aasta sügisel edasi õppima Peterburi ülikooli, algul vanu keeli, siis aga õigusteadust. Üliõpilasena liitus T. Grünthal EÜS Põhjalaga. Õpingud katkesid 1916. a. seoses mobilisat- siooniga tsaariarmeesse, kus ta pärast Moskva sõjakooli lõpetamist 1917. aasta kevadel lipnikuna edelarindele suunati. Kuid sama aasta sügisel leiame T. Grünthali Tallinnast, kus ta oli tegev eesti rahvusväeosade loomisel. Mõne aja pärast tegutses T. Grünthal aga juba oma kodusaarel Muhus, võttes agaralt osa kohaliku elu korraldamisel.      
Järgnevatel aastatel töötas T. Grünthal kuni 1944. a. paljudel vas-tutavatel ametikohtadel nii kohalike omavalitsuste kui ka üleriiklikul tasandil. Teenekas ühiskonna- ja riigitegelane suri 1955. a. 61 aasta vanuselt Rootsis, Lidingös.                
Kaitseliidu loomise käigus tuli lahendada hulgaliselt väga keerulisi küsimusi, pidades selleks läbirääkimisi nii ikka veel kohal viibivate Saksa sõjaväeüksuste juhtide kui ka Saaremaa rüütelkonna ja kohalike võimude esindajatega. Õnnestus ületada ka kõige suurem raskus Kaitseliidu tegevuse korraldamisel – hankida vajalikul hulgal relvi. Olukord muutus veidi kergemaks peale Saksa vägede lõplikku lahkumist Saaremaalt 6. detsembril 1918, kuid suurenes ka töökoormus, sest korra- ja elanike julge-oleku kaitse jäi nüüd täielikult Kaitseliidu hooleks. Varad,  mis olid Saksa vägede poolt maha jäetud,  kuulutati  Eesti Vabariigi omandiks, nende kaitse kohustus pandi Kaitse-liidule. Peagi alanud Vabadussõda tingis Saaremaa Kaitse-liidu isikukoosseisu vähendamise miinimumini, suurem osa ohvitseridest ja ametnikest suunati Tallinna ohvitseride reservi, allohvitserid ja reavõitlejad aga kuulusid üld-mobilisatsiooni alla. Rängaks ja ootamatuks katsumuseks KL-le oli 16. veebruaril 1919 Kuivastus alanud Saaremaa mäss, millest siiski suhteliselt kiiresti välja tuldi.
Vabadussõja järel Kaitseliit praktiliselt likvideeriti ja alles vahetult pärast kommunistide riigipöördekatset 1. detsembril 1924 asuti organisatsiooni kiirkorras taastama. Kuidas see toimus Muhus, selle kohta väljavõte asjaosaliste endi poolt järgnevalt kirjapanduna[2]:               
"... Muhu Malevkonna [taastamise] sünnipäevaks tuleb pida-da 15. märtsi 1925. a. Sel päeval peeti asutamiskoosolek endise jaoskonnaülema abi J. Väärtnõu algatusel. Esimesse juhatusse valiti J. Saarik, S. Väärtnõu ja J. Schmuul, esi-meseks pealikuks kinnitati J. Kramm. Sellest ajast peale algab Muhu malevkonna pidev organiseerimistöö ja väljakujundamine, mis kestab veel tänapäevalgi. On olnud kordaminekuid kui ka nurjumisi, nagu taas alati. Alul vahe-tusid pealikud sagedasti, kuni pealikuks sai reserv-kapten V. Kask ja abiks V. Perli. Nende meeste juhtimisel saavutati malevkonna esimene kõrgseis. Eriti hra Perli osavusele ja energiale võlgneme malevkonna 1500-kr. puhkpillide orkestri olemasolu.
1934. a. sügisel määratakse malevkonna pealikuks hra A. Vahi ja abiks reservlipnik A. Pärtel. Kuna samaks ajaks on kogu meie avalikus elus läbi löönud nõudmine kindla korra ja süsteemi järgi, siis hakkavad uued pealikud seda teostama ka Muhu malevkonnas. Nende energilise tegutsemise tagajärjel on suudetud pidurdada langust, mis vägisi tungis malevkonna ellu mõned aastad tagasi.[3] Kõigi märkide kohaselt seisame malevkonna elus uue tõusuaja eel. Et tõus võiks olla täielik, oleks soovida, et uus ja endine juhtkond leiaks ühise keele koostöötamiseks. Malevkonna tööst on eemale jäänud mitmed kaitseliitlased, kelle teeneid hinnatud valgeristi annetamisega. See ei peaks olema nii! Kõik jõud koondada ühiste sihtide saavutamiseks, vaatamata maailmavaatelisile, elukutselisile või sotsiaalseile erinevusile, siis oleme tugevad! See olgu juhtmõtteks algaval aastakümnel...".      

1940. a., mil riik Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, KL likvideeriti. Sel hetkel kuulus Muhu kompanii (pealik Anton Pärtel, eraelus õpetaja, küüditati Venemaale) Pöide malev-konna koosseisu.              
Saksa okupatsiooni perioodi algul, 21. septembril 1941 kin-nitati  vastmoodustatud Saare Omakaitse 5. ringkonna (alates 04.11.41 piirkonna) koosseisu Muhu, Pöide ja Laimjala vald (Saare OK ülema käskkiri nr.1).  OK tegevusest Muhus selgeid märke ja dokumentaalseid materjale säilinud ei ole. Ilmselt omaette OK- üksuse loomiseni seal ei jõutud.
Peale iseseisvuse taastamist moodustati Muhus Merekaitseliidu rühm, mis viidi senini segastel asjaoludel, eirates ter-ritoriaalsuse põhimõtet, KL Läänemaa Maleva koosseisu.
Alates 2003. a.kuulub Muhu rühm (pealik Lembit Kirs), nüüd juba mitte Merekaitseliidu üksusena, KL Saaremaa Maleva koosseisu.              








[1] Andmed Endel Püüa, Saaremaa Muuseumi direktori artiklist "Saarlased Eesti Vabariigi sünni juures", "Meie Maa" 14.01.2003
[2] A. Vahi, Muhu malevkonna pealik, "Muhu malevkond",  Juubeliväljaanne "Saaremaa Malev", 1935. Kirjaviis muutmata - P. Kask
[3] Tegelik suur langus toimus siiski just alates 1934. a. kevadest, mil vabadussõdalaste liikumine maha suruti ja nende pooldajad malevkonna juhtimiselt ja liikmeskonnast tervikuna suures osas eemaldus või eemaldati. Peagi tuli liikmeskonna vähenemise tõttu malevkond ümber formeerida Muhu üksikkompaniiks, mis hakkas kuuluma Pöide malevkonna koosseisu.  - P. Kask

Pühapäev, 17. juuni 2012

KL Saaremaa Maleva VI pealik - kol-ltn R.J. Lints


Kolonelleitnant Rudolf-Johannes Lints – KL Saaremaa Maleva VI pealik[1] 15.11.1927 – 15.10.1934

Koostanud Peeter Kask


Foto Kaitseliidu muuseumilt

Rudolf Lints Priidiku p. sündis 22. märtsil 1981 Tallinnas[2]. Lõpetas Tallinna 4-klassilise linnakooli ja Esimese maailmasõja ajal Looderinde lipnike kooli. Võttis osa paljudest lahingutest Esimeses Maailmasõjas.
Astrus 5. detsembril 1918 Eesti kaitseväkke ja määrati 31. jaanuaril 1919 5. Rakvere jalaväerügementi, kus teenis Vabadussõja algul 3. kompanii nooremohvitserina. Ülendati 2. detsembril 1919 alam-leitnandiks. Määrati 7. oktoobril 1921 2. diviisi 5. jalaväerügemendi kuulipildujakompanii ülemaks.    
Teenete eest Vabadussõjas annetati R. Lintsile 2. novembril 1921 I liigi 3. järgu Vabadusrist.    
15. novembrist 1921 kuni 15. novembrini 1927 teenis Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Allohvitserikooli 3. Ja 2. kompanii ülemana.           
10. aprillil 1924 omistati R. Lintsile leitnandi ja juba sama aasta 26. novembril kapteni auaste.   
Alates 15. novembrist 1927 viidi kapten R. Lints üle KL Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.
Kapten R. Lintsi asumisel maleva etteotsa muutus alates 1928. aastast väljaõppealane tegevus malevas veelgi kavakindlamaks ja korrapärasemaks. Regulaarselt hakati korraldama pealikute väljaõpet ja läbi viima eriüksuste ja noormalevlaste õppepäevi, üld- ja taktikalisi õppusi, õppusi eriüksustele (raske-kuulipildujate ja side-üksikrühm, suurtükipatarei ja maleva orkester), suvelaagreid ja kontrollkogunemisi.          
Et anda kaitseliitlaste laskeoskuse tõstmiseks vajalik impulss, pandi KL Peastaabi poolt 1928. aastal maksma uus süsteem – hakati järjekindlalt läbi viima laskurite klassifitseerimist, jagades kaitseliitlased lasketulemuste alusel laskurklassidesse, mis määras ka koha, kus igaühte sai kõige efektiivsemalt ja võimetele vastavalt kasutada.                
Aeg-ajalt, et süvendada saadud teadmisi ja kogemusi, korraldati ulatuslikumaid õppusi. Suurimad neist olid Upa-Lilbi taktikaline õppus 1929. aastal, kus osalesid 350 kaitseliitlast ja 40 naiskodukaitsjat ning „Saaremaa dessantoperatsioon“ 1933. aastal, kus tegutsesid ühel pool Kaitseliidu Läänemaa, Harju ja Tallinna malevate üksused, nende vastu aga 700 Saaremaa kaitseliitlast ja 60 naiskodukaitsjat. Ülimalt kõrgetasemeline vaatlejate komisjon andis üksmeelselt maleva tegevusele õppuste käigus väga kiitva hinnangu.           

Foto Saaremaa Muusemist: Lints ja Otstavel orkestriga

Maleva tegevust kajastas propagandaosakond eesotsas vastava pealikuga. Peale tema olid propaganda-pealikud ka väiksemates allüksustes. Tänu propagandaosakonnale hakati alates 1929. aastast välja andma oma ajalehte „Saaremaa Maleva Teataja“. Lisaks sellele oli loodud tihe ja tõhus side kohaliku aja-kirjandusega, kus maleva igapäevategevus heatahtlikku kajastamist leidis. Sel viisil tutvustati Kaitseliidu ettevõtmisi kogu maakonna avalikkusele. Kogu maleva                tegevust püüti korraldada niiviisi, et iga tema üksikürituski, - laskevõistlused, suvelaagrid, paraadid, peod ja avalikud esinemised, kuhu kogunes tavalisest enam rahvast, kujutaks endast suurt ja põhjalikku Kaitseliidu propagandaaktsiooni.               
1925. aastal Kuressaare jaoskonnana tegevust alustanud Naiskodukaitse arenes niivõrd kiiresti, et juba 1927. aastal suudeti moodustada NKK Saaremaa Ringkond, mõne aasta pärast aga alustasid kõikide maleva              allüksuste juures tegevust NKK jaoskonnad.           
NKK otsese järelvalve ja juhtimise all tegutses maleva juures Kodutütarde Saaremaa Ringkond eesotsas ringkonnavanemaga. Peaaegu kõikide NKK jaoskondade juurde olid moodustatud Kodutütarde rühmad eesotsas rühmajuhtidega, kelleks määrati reeglina naiskodukaitsjatest pedagoogid.      
Noorte Kotkaste Saaremaa Malevale pandi alus 1930. aasta Võidupüha eel, kui moodustati NK Kuressaare malevkond, algas noorkotkaste üksuste moodustamine kogu maakonnas. NK Saaremaa Maleva juhiks määrati koolinõunik J. Koppel, allüksuste juhtideks aga kinnitati valdavalt õpetajad ja teised koolitegelased, et viia läbi noorte seas kõrgetasemelist pedagoogilist tööd.       
18. veebruaril 1931 omistati malevapealik R. Lintsile majori auaste.       
1934. aastal toimunud riigipöörde tulemusel kehtestati Eestis autoritaarne riigikord. Kahjuks suruti ka Kaitseliidule peale poliitiline seisukohavõtt ja see pidi olema täielikult võimu haaranuid toetav. Toimusid arvukad muudatused KL ja malevate juhtkondades. 
 
 
Foto Saaremaa Muusemist: Lints Öörikul
6. septembril 1934 määrati R. Lints riigivanema käskkirjaga nr. 6 alates sama aasta 15. septembrist KL Tallinna Maleva pealiku ametikohale.    
Nimemuutuse järel alates 21. veebruaril 1936 sai tema ametlikuks nimeks Rudolf Johannes Lints.                        
Õppis alates 15. juunist 1936 Kõrgemas sõjakoolis. Peale kooli lõpetamist määrati Vabariigi Presidendi 29. augustil 1938 välja antud käskkirjaga            alates sama aasta 4. oktoobrist               uuesti KL Tallinna Maleva peali-kuks, ülendati 17. veebruaril 1939 kolonelleitnandiks.             
26. juunil 1940 vabastati kolonelleitnant R. Lints teenistusest ja teda viidi üle sõjaministri käsutusse. Määrati 2. Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks.          
Arreteeriti 14. juunil 1941 oma elukohas Tallinnas Tina t. 8, krt. 6 koos abikaasa Anette ja kasutütre Leidaga. Perekond küüditati 27. juunil 1941 SevUralLagi Šarõginosse.          
Kolonelleitnant Rudolf Johannes Lints mõisteti 28. veebruaril 1942 toimunud erinõupidamisel §58 p.13 alusel surma ja hukati ööl vastu 24. aprilli 1942 Sverdlovski vanglas.      
Tema abikaasa Anette Lints suri 1944. aastal Siberis.     




[1] Jaak Pihlak (koostaja), Anu Seidla (toimetaja), „Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele“, Umara kirjastus,
  Tallinn, 2007, lk.214
  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.
  Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984
  Kaitseliidu Muuseum
[2] „Auraamatu....“ andmeil Läänemaal, Sipa/Märjamaa vallas

Teisipäev, 5. juuni 2012

KL Saaremaa Maleva V pealik - major Ralf Teiman


Major Ralf René Teiman (Teimann) – KL Saaremaa Maleva V pealik 23.04.1925 – 15.11.1927[1]

Koostanud Ellen Kask
Ralf Teiman sündis 14. oktoobril 1892 Tallinnas. Õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis. Lõpetas Esimese maailmasõja ajal 1. lipnike kooli Peterhofis ja hiljem, teenides Eesti kaitseväes, alalisväe ohvitseride kursused.
Teenis Vabadussõjas alates 31. jaanuarist 1919 5. jalaväepolgu rühmaülemana ja 2. diviisi käskudetäitja[2] ohvitserina. Võttis osa lahingutest Priske, Kolma, Rägavere, Lilienbachi, Korolevskoje ja Sorokino küla all. Sai Sorokino all toimunud lahingus haavata.             
Teenistuse ajal Piirivalve Valitsuses omistati R. Teimanile, kes vahepeal oli ülendatud alamleitnandiks,   12. jaanuaril 1920 leitnandi auaste.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Ralf Teimanile II liigi 3. järgu Vabadusrist ja hiljem Eesti Vabadussõja Mälestusmärk. Peale Vabadussõda, ajal, kui R. Teiman teenis 5. jalaväepolgus, määrati temale 3. detsembril 1920 autasuna normaaltalu mõõdus tasuta maa.     

Teenides Sõjaväe Korraldusvalitsuses ülendati ta 10. juunil 1921 alamkapteniks, 22. veebruaril 1923 kapteniks ja 22. veebruaril 1924 majoriks.           
Kuni 15. märtsini 1924 teenis R. Teiman Sõjaväe staabi Korraldusvalitsuse Inspektori osakonna ülema abina, seejärel koosseisu jaoskonna ülemana.
Nimetati 6. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülemaks ja kinnitati 15. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülema ja 23. aprillist Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.                        

Major R. Teimani määramisega malevapealiku ametikohale lõppes põhiliselt Kaitseliidu kui organisat-siooni taastamisprotsess Saaremaal ja selle juhatus sai hakata tegelema oma põhitööga – liikmete välja-õpetamisega ja maleva igapäevaelu korraldamisega. Hea organisaatorina suutis major R. Teiman väga hästi kõike seda juhtida ja suunata. Kiiresti arenes tegus koostöö kohalike omavalitsustega. Õppepäevad ja väliõppused hakkasid toimuma plaani- ja korrapäraselt, viidi läbi maleva esimesed seltskondlikud üritused, regulaarselt viidi läbi laskeharjutusi.            

1925. aastal osalesid Kuressaare linnas läbi viidud paraadil Kuressaare I ja II malevkond, suuremates keskustes korraldasid paraade kohalikud malevkonnad iseseisvalt. Edaspidi muutus see traditsiooniks. Juunikuu algul külastas Kuressaaret kaitseminister  kindralmajor Jaan Soots, kes andis maleva tegevusele väga heakskiitva hinnangu.        

Maleva materiaalse kindlustatuse huvides hakati algusest peale läbi viima erinevaid seltskondlikke tulu-üritusi. Taoliste ettevõtmiste peaeesmärgiks oli aga Kaitseliidu tegevuse ja eesmärkide tutvustamine avalikkusele ja see õnnestus igati – Kaitseliidu pidustused ja paraadid leidsid alati sooja vastuvõtu ja malevat hakkasid toetama mitmed kohalikud asutused, ettevõtted, organisatsioonid ja omavalitsused. Juba 1925. aasta lõpuks suudeti täielikult varustada relvadega enam kui 85% kaitseliitlastest.               
Järjest enam pöörati malevas tähelepanu spordiliikumise edendamisele ja kutsuti ellu oma spordiring. Kahjuks häiris ringi tegevust esialgu spordivahendite vähesus.       

Peale Kaitseliidu taastamist Saaremaal hakkasid kohalikud naised organisatsiooni abistama küll pidu- ja tuluõhtute korraldamisel, küll rahaliste vahendite hankimisel korjanduste abil ja paljus muuski. Algul tegutseti organiseerimatult, lihtsalt oma äranägemisel. 8. detsembril 1925 kogunesid aga malevapealiku major R. Teimani kutsel linnavalitsuse saali 64 ettevõtlikku naist ja asutati NKK Kuressaare jaoskond algse nimetuse „Kuressaare Kaitseliidu Naisorganisatsioon“ all. Sellega pandi alus veidi hiljem loodud NKK Saaremaa Ringkonnale.       
NKK loomine Saaremaal leiab kajastamist eraldi ja põhjalikult, kuna väga huvitav ja küllaldane materjal seda võimaldab.               
Samal aastal asutati maleva puhkpilliorkester ja kutsuti Kaitseliidu põhimõtete selgitamiseks ellu malevapealiku abi otsesel juhtimisel tegutsema hakanud propagandaosakond.   
Paraku maleval puudus algul ühtne tegevusprogramm. Malevkonniti olid võimalused väga erinevad. Seepärast korraldati kohtadel, lisaks relvaõpetusele ja laskeharjutustele, veel täiendavaid, peamiselt rivi- ja vahiteenistuse, mõnel pool ka taktikalisi õppusi.           
 1926. aastast hakati senisest enam tähelepanu pöörama noorte väljaõppele ja korraldati mitmes malev-konnas esimesed suvelaagrid.      
Intensiivsemaks ja plaanipärasemaks muutus väljaõpe siiski alles 1927. aasta lõpuks, mil hakati saama Kaitseliidu Peastaabist ühtseid tegevusprogramme ja –kavasid ning loodi esimesed palgaliste instruktorite ametikohad malevates.

Pildil: Ugi, Teetsov, Otstavel, Õispuu, Talvik,Teiman

Alates 15. novembrist 1927 vabastati major R. Teiman KL Saaremaa Maleva pealiku kohustest seoses tema määramisega 30. novembrist 1927 Viljandi Kaitseväeringkonna ülemaks. Tuleb kõrgelt hinnata tema osa Kaitseliidu Saaremaa Maleva väljaarendamisel igati teovõimeliseks organisatsiooniks ja selle osatähtsuse suurendamisel kogu maakonna elus.
Juhtiv osa oli R. Teimanil ka KL eriorganisatsiooni Naiskodukaitse esmaloomisel Saaremaal. Just major R. Teimani suhtlemisoskus ja sihikindlus tõstsid Kaitseliidu ja Naiskodukaitse teened võrdsele tasemele teiste tol ajal tegutsenud organisatsioonidega kogu Saare maakonna elutähtsates tegevusvaldkondades.      

1. aprillil 1934 edutati major R. Teiman Pärnu-Viljandi Kaitseväeringkonna staabi II jaoskonna ülema ametikohale.       
Seoses nimemuutusega hakkas major R. Teiman alates 21. veebruarist 1936 kandma ka teist eesnime ja tema täielikuks nimeks sai Ralf René Teiman.   


24. veebruaril 1936 omistati talle kolonelleitnandi auaste, alates 15. juunist 1936 õppis kõrgemas sõja-koolis. 
Kolonelleitnant Ralf René Teiman suri 11. detsembril 1955.[3]     



[1] P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.
   R. Teimani teenistusleht
   Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984
   Perek. Kaskede erakogu materjalid
[2] Ametinimetuste jms. tolleaegne kirjapilt jäetud muutmata.
[3] Kolonelleitnant Ralf René Teimani täpne surmakoht on seni teadmata.

Pühapäev, 1. aprill 2012

KL Saaremaa Maleva IV pealik

Kolonel Jakob Vende – KL Saaremaa Maleva IV pealik[1]

Koostanud Ellen Kask

Jakob Vende sündis 17. aprillil 1890. aastal Järvamaal Esnas (praeguses Kareda) vallas Kolli veskitalus. Õppis Paide Linnakoolis, mille lõpetas 1908. aastal, seejärel  sama kooli pedagoogolises klassis (lõpetas 1909. aastal). Töötas õpetajana Uue-Vändra valla Juurikaru algkoolis 1909 – 1910 ja järgnevalt Vana-Vändra valla Andresaru algkoolis.
Esimese maailmasõja algul 31. juulil 1914. aastal mobiliseeriti J. Vende tsaariarmeesse, kus õppis oktoobrist 1914 kuni veebruarini 1915 Oranienbaumi lipnikekoolis. Teenis seejärel nooremohvitserina erinevates tagavarapataljonides. Alates maikuust 1915 kuni augustini 1916 sõdis Vende Edelarindel (Ukrainas) 1. Amuuri-taguse piirivalvepolgu koosseisus rooduülemana ja kinnitati seejärel pataljoniülema ametikohale. Teenis juunist detsembrini 1917 polguülema abina. J. Vende ülendati 1916. aastal nooremleitnandiks ja mõne kuu pärast leitnandiks, aastal 1917 aga alamkapteniks. Esimeses maailmasõjas annetati J. Vendele teenete eest 6 väga kõrget aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja sai kolmel korral haavata. Sõites peale viimasest haavatasaamisest paranenult Petrogradi hospidalist tagasi rindele, kohtus J. Vende Kiievis oma polgu meestega, kellelt sai teada, et rinne on lagunemas ja Amuuri-tagune piirivalvepolk, kus ta teeninud oli, laiali jooksnud. Tulnud tagasi Eestisse, astus J. Vende 19. jaanuaril 1918. aastal Rakveres formeeritavasse 4. Eesti jalaväepolku, kust demobiliseeriti  5. aprillil seoses Eesti väeosade likvideerimisega.    
24. novembril 1918. aastal tuli J. Vende Viru maakonnavalitsuse poolt väljakuulutatud sundmobilisatsiooni järel tagasi taasformeeritavasse 4. jalaväepolku, kus määrati 4. roodu ülemaks. Vabadussõja algul määrati ta 2. detsembril 1918, aastal 2. pataljoni ülema kohustetäitjaks. 14. mail 1919. aastal ülendati J. Vende kapteniks ja määrati päev hiljem polguülema abiks. Sama aasta 19. oktoobril ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati järgmisest päevast 4. jalaväepolgu ülemaks. Teenete eest Vabadussõjas pälvis J. Vende I liigi 3. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristid, talle annetati riigi poolt tasuta maa – Kolu mõisa süda ja 175 000 marka raha.           
Aastal 1920 abiellus J. Vende Ella-Alice Steiniga; samal aastal sündis neil poeg Valdeko, tänapäeval tuntud linnaajaloolane. 4. septembril 1920 määrati J. Vende Rakvere garnisoni ülemaks, kuid nimetati juba 21. mail 1921 Merejõudude Rannavalve Osakonna ülemaks, viidi sealt 13. juunil 1922 üle Tallinna Vahipataljoni ülema kohustetäitjaks.               
1. okoobrist 1923 kuni 16. juunini 1924 õppis J. Vende Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures olnud Kindralstaabi informatsioonikursustel.            
Silmapaistvalt hea organisaatorina saadeti kolonelleitnant J. Vende peale kommunistide 1924. aasta 1. detsembri mässukatset sõjaministri korraldusel Saaremaale taastama kohalikku, vahepealsetel aastatel varjusurmas olnud Kaitseliidu organisatsiooni. J. Vende jõudis Kuressaarde 22. detsembril 1924 ja juba järgmisel päeval, 23. detsembril toimus raekojas, linnavalitsuse ruumes tema poolt kokkukutsutud ja juhitud Saaremaa Kaitseliidu taasasutamiskoosolek, millest võtsid osa Saaremaa kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülem major J. Kajak, maakonnavalitsuse esimees M. Neps, Kuressaare linnapea A. Lepik, linnavolikogu juhataja B. Steinberg, linnanõunikud V. Unt ja G. Rehekampf, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet ja kaugesõidukapten J. Kahu. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkonna juhatus, määrati kindlaks organisatsiooni üksikute jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati loodavate üksuste ülemate kandidaadid.                
Samaaegselt allüksuste loomisega sai alguse kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe õppuste ja harjutuste korraldamise näol. Erilist tähelepanu pöörati relvaõpetusele ja laskeasjandusele. Õppuste üldjuhiks sai veebruari algul 1925 kolonelleitnant J. Vende käsutusse saabunud endine Scauts-pataljoni ohvitser nooremleitnant H. Ingermann. Suurt abi õppevahendite muretsemisel ja instruktorite näol sai Kaitseliit Saaremaa Kaitseväeringkonnalt.           
Et Kaitseliidu kohalike üksuste loomist kiirendada, viibis kolonelleitnant J. Vende tihti isiklikult valdades, mis aitas asjade käiku suuresti hoogustada. Energilise ja teovõimelise juhatuse töö tulemusel kasvas kaitseliitlaste arv jõudsasti. Juba vabariigi 7. aastapäeva auks 24. veebruaril 1925 toimunud paraadist võttis osa üle 400 mehe.  
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, mille alusel nimetati Saaremaa Kaitseliit samast kuupäevast ümber Kaitseliidu Saaremaa Malevaks. Senised Kaitseliidu jaoskonnad nimetati ümber malevkondadeks ja rajoonid kompaniideks. Vastloodud maleva pealikuks määrati kolonelleitnant J. Vende, tema abiks kinnitati A. Lepik. Nagu näeme, sai malev senini kehtiva ametliku nimetuse ja pealiku ametikoha alates 2. veebruarist 1925.    
Kaitseliidu Saaremaa Malev koosnes kaheksast, – Kuressaare I, Kuressaare II, Sõrve, Kihelkonna, Leisi, Pöide, Valjala ja Muhu malevkonnast. 22. märtsiks 1925 viidi kõikides malevkondades läbi juhatuste ja revisjonikomisjonide valimised. 29. märtsil s.a. toimunud maleva Esindajatekogul valiti maleva juhatusse, lisaks sinna juba ametikohajärgselt kuulunud malevapealikule ja tema abile, veel kolm liiget ja kaks kandidaati (tänapäevases mõistes asendusliiget).           
Peagi lülitusid maleva tegevusse esimesed kõige aktiivsemad naised, kes algul lihtsalt oma äranägemisel jõudumööda kaitseliitlasi nende sõjamehe-töös abistasid. Leidnud maleva juhtide poolt igakülgset toetust, jõuti vähem kui aasta jooksul täiesti uudse, puhtriigikaitselisi eesmärke järgiva ja täitva naisorganisatsiooni loomiseni.           
Kuna sellega oli Kaitseliidu Saaremaa Malevale kui organisatsioonile kindel alus pandud, kutsus sõjaminister kolonelleitnant J. Vende alates 6. aprillist 1925 Saaremaalt tagasi Tallinna tema endisele teenistuskohale. Malevapealiku kohuseid hakkas ajutiselt täitma A. Lepik.             
1. maist 1925 kuni 1926. aasta lõpuni teenis J. Vende Kaitseliidu Peastaabi ülemana. 1926. aasta algul määrati ta 10. jalaväerügemendi ülemaks, ülendati 24. veebruaril 1928 koloneliks.        
5. märtsist 1934 määrati kolonel J. Vende Auto-tankirügemendi ülemaks, kuid kinnitati juba sama aasta 1. aprillist Viru-Järva kaitseringkonna ülema ametikohale.    
1938. aastal abiellus J. Vende teistkordselt  Aade Birk´iga, 1939. aastal sündis  poeg Kullo.         
31. jaanuaril 1939 määrati J. Vende Valga sõjaväeringkonna ülemaks, kuid vabastati tegevteenistusest juba s.a. 15. novembril "aja väljateenimise tõttu". 
Rahuaegse teenistuse eest annetati kolonel J. Vendele III klassi Kotkarist, Soome kaitseliidu (Suojeluskunta) Teeneterist (Ansioristi) ja Poola Kuldne Teeneterist.             
1940. aastal suri J. Vende vanemate talu pidanud vend, mille eest hoolitsemine tuli tal oma õlgadele võtta. Oma mõisasüdame oli ta juba varem maha müünud.              
Suurküüditamise käigus 14. juunil 1941 tuldi J. Vendele ja tema perele nende Tallinna korterisse järele, kätte saadi aga vaid ema Aade koos pisipoja Kulloga. Pereisa J. Vende viibis tol hetkel oma Kolli talus ja tema kinnivõetud abikaasat kästi talle sinna helistada, et ta perele järele sõidaks. Muidugi oli see vaid lõks ja Vendede pere liikmed ei kohtunud enam kunagi. Ema Aade ja poeg Kullo küüditati Kirovi oblastisse. 15. juuni hommikul Tallinnas NKVD-sse läinud J. Vende aga saadeti Põhja-Uuralisse SevUralLagi laagrisse, määrati seal mahalaskmisele, kuid suri ametlikel andmeil 26. detsembril 1941 haiglas.               
18. novembril 1995 avati Tallinna Metsakalmistul kolonel Jakob Vendele mälestuskivi.



[1] Mati Õun (koostaja), Tammiskilp „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I, Tallinn 1998, lk.171-172.
  P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.
  Perek. Kask – erakogu materjalid

Pühapäev, 25. märts 2012

KL Saaremaa Maleva III pealik

Major Johannes Kajak – KL Saaremaa Maleva  III pealik[1]

Koostanud Peeter Kask

Johannes Kajak sündis 4. novembril 1885 Kudina vallas Tartumaal. Omandas hariduse Tallinna Raudtee-tehnikakoolis. Lõpetas Esimese maailmasõja algul 1914/1915 Tallinnas aselipnike kooli ja sooritas seejärel 1915. aastal Peterhofis eksternina lipnikueksamid. Teenis Vabadussõja ajal Tallinnas Peastaabi kuulipildujatekomandos ja sõja lõpul Saaremaa Kaitseväeringkonna ülemana.  

Peale Vabadussõda hakati, mõistmata Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni osatähtsust, erinevate valitsuse koosseisude poolt Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja palgalisi liikmeid koondama. Lõpuks likvideeriti jaoskondades ohvitseride ametikohad ja nende asemele kinnitati eraisikud. Ohvitserid viidi üle kaitseväeteenistusse või arvati reservi. Kõige lõpuks kaotati maakonna Kaitseliidu ülema ametikoht, ühitades selle Saaremaa Kaitseväeringkonna ülema ametiga.

Kirjeldatud muudatuste tõttu määrati Kaitseliidu kohalikuks ülemaks major Johannes Kajak, tema abiks aga senine saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm. Mõlemad ametikohad Kaitseliidus olid muutunud puhtformaalseiks, kuna organisatsiooni tegevus hakkas ikka enam ja enam soikuma. Kaitseliidu kohustused pandi lõpuks vastmoodustatud Kaitseliidu kütisalgale ja spordiringile, mille tegevus kaugenes pidevalt ja järjest enam Kaitseliidu ülesannetest ja eesmärkidest. Ametlikult Kaitseliitu Saaremaal küll kunagi ei likvideeritud, kuid selle tegevus hääbus mõne aasta jooksul niivõrd, et ta lihtsalt iseenesest lakkas peaaegu olemast. Idüllilisest muretusest äratas elukauged valitsevad ringkonnad 1. detsembril 1924 Tallinnas toimunud kommunistlik riigipöördekatse. Teade mässust Tallinnas jõudis Kuressaarde juba sama päeva hommikul kell 06.45 ja linna postkontori ülem Boris Mürson (hiljem Müürsoo) edastas selle otsekohe maakonna politseiülemale hr. Tillingule. Viimane kutsus kella 07.30-ks politseivalitsusse nõupidamisele Saaremaa Kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülema major J. Kajaka ja maakonnavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi. Nõupidamisel otsustati võtta kaitse ja valve alla kõik riigi- ja ametiasutused, samuti laev, mis pidi samal hommikul Tallinnast Roomassaare sadamasse jõudma. Ka otsustati nõupidamisel, et tuleb taasluua ametlikult küll olemas olev, kuid praktiliselt likvideeritud rahva omakaitseorganisatsioon – Kaitseliit.            
Mässukatse, ehkki juba mõne tunni jooksul põhiliselt maha surutud, äratas võimude uinunud ohutunde ja liitis laiu rahvahulki, mistõttu Kaitseliidu taastamisele ei seatud enam mingeid bürokraatlikke tõkkeid ega piiranguid ja seetõttu kulgesid organiseerimistööd, nüüd juba valitsuse toel ja toetusel, algusest peale väga kiiresti ja edukalt. Veelgi enam – 22.  detsembril 1924 saabus sõjaministri korraldusel Kuressaarde kolonelleitnant Jakob Vende , et kohalikku Kaitseliitu kiiremini ellu kutsuda.    

23. detsembril toimus raekojas linnavalitsuse ruumes Saaremaa Kaitseliidu taastamiskoosolek paljude kohalike võimu- ja tuntud seltskonna- ning äri- ja majandustegelaste osavõtul. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkond ja selle juhatus koosseisus: major J. Kajak, linnapea A. Lepik, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet, linnavolikogu juhataja B. Steinberg ja kaugesõidukapten J. Kahu. Samal koosolekul kinnitati Kaitseliidu jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati nende alles loodavate üksuste ülemate kandidaadid. Ringkonna juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 2. jaanuaril 1925, kus juhatuse liikmete vahel jagati ametikohad alljärgnevalt:      

1.       Juhatuse esimees – major J. Kajak

2.       aseesimees – A. Lepik

3.       kirjatoimetaja – B. Steinberg

4.       laekahoidja – A. Lemet

5.       ametita liige – J. Kahu

Samaaegselt jaoskondade ja rajoonide moodustamisega algas kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe, mille käigus tuli sageli kokku puutuda õppevahendite ja oskuslike juhendajate puudumisega. Kuid, olles tegev ka Kaitseliidus, lubas major J. Kajak selleks kasutada temale alluva kaitseväeosa vahendeid ja instruktoreid.               
Kuna major J. Kajak oli otsustatud peagi üle viia uuele teenistuskohale, määrati alates 2. veebruarist 1925 ametlikult taastatud maleva juhiks kolonelleitnant J. Vende.         
7. märtsil 1925 asus major J. Kajak ametikohale Viljandi Kaitseväeringkonna ülemana. Väga võimekale ohvitserile omistati kolonelleitnandi auaste ja teda määrati peagi, peale teenistust Viljandis,  Kaitse-vägede staabi V osakonna C-jaoskonna ülemaks.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Johannes Kajakale II liigi 3. järgu Vabadusrist.     
Kolonelleitnant Johannes Kajak kustutati seoses tema surmaga Kaitsevägede juhataja käskkirjaga alates 7. märtsist 1940 Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast.
[2]  



[1] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabaduse Risti kavalerid”, Stockholm, 1984
  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, Kuressaares 1999,
[2] Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele, Tallinn, Umara kirjastus 2007.
  NB! Tegemist on kolonelleitnant Johannes Kajaka väljaarvamise kuupäevaga ohvitseride nimekirjast, mitte tema
  täpse surmakuupäevaga! J. K. surmakuupäev ja -asjaolud on teadmata. Samuti pole seni õnnestunud leida ka
  tema teenistuskaarti, ta puudub ka peale Eesti taasiseseisvumist koostatud Eesti ohvitseride nimekirjast.

Laupäev, 24. märts 2012

Leisi NKK ja KL


Taas kord küsimus: kes on pildil?

Väärikas härrasmees on Leisi malevkonna pealik Aleksander Sass (a-ni 35). Tema kõrval vasakul Elfriede Heidemann ja paremal Aleksandra Mellesk ning Elviine Saral. Istuvad maas vasakult (poisslast ei tea),  Aino Paalo, väike tüdruk on Ruth Ling (kelle erakogust see pilt ka pärit), tundmatu noormees ja pr Reinfeldt.
Ehk teab aga keegi ka ülejäänuid. Oleksin väga tänulik.

Rita Loel