Eessõna

Siia koondub Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalooline materjal. Originaalid hoiustatakse Saaremaa muuseumis ja siia märgitakse üles oluline info, et kogujatel oleks ülevaade arhiivis säilitavast (digitaliseeritud koopiad originaaltekstidest, fotodest, videotest, pressiteadetest jm).
Lehekülg on avatud kõigile.
Lehekülge toimetab maleva ajalootoimkond.
Leheküljele pääsemiseks tuleb eraldi link maleva kodulehelt.

pühapäev, 25. märts 2012

KL Saaremaa Maleva III pealik

Major Johannes Kajak – KL Saaremaa Maleva  III pealik[1]

Koostanud Peeter Kask

Johannes Kajak sündis 4. novembril 1885 Kudina vallas Tartumaal. Omandas hariduse Tallinna Raudtee-tehnikakoolis. Lõpetas Esimese maailmasõja algul 1914/1915 Tallinnas aselipnike kooli ja sooritas seejärel 1915. aastal Peterhofis eksternina lipnikueksamid. Teenis Vabadussõja ajal Tallinnas Peastaabi kuulipildujatekomandos ja sõja lõpul Saaremaa Kaitseväeringkonna ülemana.  

Peale Vabadussõda hakati, mõistmata Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni osatähtsust, erinevate valitsuse koosseisude poolt Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja palgalisi liikmeid koondama. Lõpuks likvideeriti jaoskondades ohvitseride ametikohad ja nende asemele kinnitati eraisikud. Ohvitserid viidi üle kaitseväeteenistusse või arvati reservi. Kõige lõpuks kaotati maakonna Kaitseliidu ülema ametikoht, ühitades selle Saaremaa Kaitseväeringkonna ülema ametiga.

Kirjeldatud muudatuste tõttu määrati Kaitseliidu kohalikuks ülemaks major Johannes Kajak, tema abiks aga senine saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm. Mõlemad ametikohad Kaitseliidus olid muutunud puhtformaalseiks, kuna organisatsiooni tegevus hakkas ikka enam ja enam soikuma. Kaitseliidu kohustused pandi lõpuks vastmoodustatud Kaitseliidu kütisalgale ja spordiringile, mille tegevus kaugenes pidevalt ja järjest enam Kaitseliidu ülesannetest ja eesmärkidest. Ametlikult Kaitseliitu Saaremaal küll kunagi ei likvideeritud, kuid selle tegevus hääbus mõne aasta jooksul niivõrd, et ta lihtsalt iseenesest lakkas peaaegu olemast. Idüllilisest muretusest äratas elukauged valitsevad ringkonnad 1. detsembril 1924 Tallinnas toimunud kommunistlik riigipöördekatse. Teade mässust Tallinnas jõudis Kuressaarde juba sama päeva hommikul kell 06.45 ja linna postkontori ülem Boris Mürson (hiljem Müürsoo) edastas selle otsekohe maakonna politseiülemale hr. Tillingule. Viimane kutsus kella 07.30-ks politseivalitsusse nõupidamisele Saaremaa Kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülema major J. Kajaka ja maakonnavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi. Nõupidamisel otsustati võtta kaitse ja valve alla kõik riigi- ja ametiasutused, samuti laev, mis pidi samal hommikul Tallinnast Roomassaare sadamasse jõudma. Ka otsustati nõupidamisel, et tuleb taasluua ametlikult küll olemas olev, kuid praktiliselt likvideeritud rahva omakaitseorganisatsioon – Kaitseliit.            
Mässukatse, ehkki juba mõne tunni jooksul põhiliselt maha surutud, äratas võimude uinunud ohutunde ja liitis laiu rahvahulki, mistõttu Kaitseliidu taastamisele ei seatud enam mingeid bürokraatlikke tõkkeid ega piiranguid ja seetõttu kulgesid organiseerimistööd, nüüd juba valitsuse toel ja toetusel, algusest peale väga kiiresti ja edukalt. Veelgi enam – 22.  detsembril 1924 saabus sõjaministri korraldusel Kuressaarde kolonelleitnant Jakob Vende , et kohalikku Kaitseliitu kiiremini ellu kutsuda.    

23. detsembril toimus raekojas linnavalitsuse ruumes Saaremaa Kaitseliidu taastamiskoosolek paljude kohalike võimu- ja tuntud seltskonna- ning äri- ja majandustegelaste osavõtul. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkond ja selle juhatus koosseisus: major J. Kajak, linnapea A. Lepik, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet, linnavolikogu juhataja B. Steinberg ja kaugesõidukapten J. Kahu. Samal koosolekul kinnitati Kaitseliidu jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati nende alles loodavate üksuste ülemate kandidaadid. Ringkonna juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 2. jaanuaril 1925, kus juhatuse liikmete vahel jagati ametikohad alljärgnevalt:      

1.       Juhatuse esimees – major J. Kajak

2.       aseesimees – A. Lepik

3.       kirjatoimetaja – B. Steinberg

4.       laekahoidja – A. Lemet

5.       ametita liige – J. Kahu

Samaaegselt jaoskondade ja rajoonide moodustamisega algas kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe, mille käigus tuli sageli kokku puutuda õppevahendite ja oskuslike juhendajate puudumisega. Kuid, olles tegev ka Kaitseliidus, lubas major J. Kajak selleks kasutada temale alluva kaitseväeosa vahendeid ja instruktoreid.               
Kuna major J. Kajak oli otsustatud peagi üle viia uuele teenistuskohale, määrati alates 2. veebruarist 1925 ametlikult taastatud maleva juhiks kolonelleitnant J. Vende.         
7. märtsil 1925 asus major J. Kajak ametikohale Viljandi Kaitseväeringkonna ülemana. Väga võimekale ohvitserile omistati kolonelleitnandi auaste ja teda määrati peagi, peale teenistust Viljandis,  Kaitse-vägede staabi V osakonna C-jaoskonna ülemaks.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Johannes Kajakale II liigi 3. järgu Vabadusrist.     
Kolonelleitnant Johannes Kajak kustutati seoses tema surmaga Kaitsevägede juhataja käskkirjaga alates 7. märtsist 1940 Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast.
[2]  



[1] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabaduse Risti kavalerid”, Stockholm, 1984
  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, Kuressaares 1999,
[2] Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele, Tallinn, Umara kirjastus 2007.
  NB! Tegemist on kolonelleitnant Johannes Kajaka väljaarvamise kuupäevaga ohvitseride nimekirjast, mitte tema
  täpse surmakuupäevaga! J. K. surmakuupäev ja -asjaolud on teadmata. Samuti pole seni õnnestunud leida ka
  tema teenistuskaarti, ta puudub ka peale Eesti taasiseseisvumist koostatud Eesti ohvitseride nimekirjast.

laupäev, 24. märts 2012

Leisi NKK ja KL


Taas kord küsimus: kes on pildil?

Väärikas härrasmees on Leisi malevkonna pealik Aleksander Sass (a-ni 35). Tema kõrval vasakul Elfriede Heidemann ja paremal Aleksandra Mellesk ning Elviine Saral. Istuvad maas vasakult (poisslast ei tea),  Aino Paalo, väike tüdruk on Ruth Ling (kelle erakogust see pilt ka pärit), tundmatu noormees ja pr Reinfeldt.
Ehk teab aga keegi ka ülejäänuid. Oleksin väga tänulik.

Rita Loel 


esmaspäev, 19. märts 2012

Kaitseliitlaste rivistus 1919.


Pildil kaitseliitlased Kuressaare keskväljakul (16.02.1919): rivistus enne minekut mässajate vastu.  
Foto Piret Hiie raamatust: "1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal"

Foto: pealik Karl Tamme

maleva pealik Karl Tamm

KL Saaremaa Maleva Vabadussõja-aegne pealik Karl Tamm[1]    
Koostanud Peeter Kask

Kahjuks on Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalugu käsitlevates töödes väga vähest tähelepanu osutatud mitmele maleva tegevuses ja arenguloos silmapaistvat osa täitnud inimesele. Palju on valgustatud maleva esimese pealiku, kolonelleitnant Johannes Poopuu ja aastatel 1934 – 1940   maleva eesotsas   olnud kolonelleitnant Oskar Särevi tegevust Saaremaal. Peaaegu märkamatuks on jäänud aga ülejäänud malevapealikute, – nooremleitnant Karl Tamme, kolonelleitnant Jakob Vende, major Johannes Kajaka, major Ralf René Teimani ja major Rudolf Lintsi teenistus maleva juhtimisel ja edasiarendamisel. K.o. artikkel on esimeseks sarjas, mis seda lünka jõudumööda täita püüab.

Nooremleitnant Karl Tamm (maleva esimese pealiku J. Poopuu naise vend) sündis 23.[2] (v.k.j. 11.) veebruaril 1891 Saaremaal Kaarma vallas Lilbi külas Jurna talus. Lõpetas Kaarma Õpetajate Seminari ja Tallinna Kaubanduskooli.

Kaitseliidus alates selle loomise hetkest Saaremaal

Karl Tamm kuulus Kaitseliidu Saaremaa Maleva loojate hulka alates kapten Johannes Poopuu  poolt 20. novembril 1918 kokku kutsutud asutamiskoosolekust Kuressaares politseivalitsuse ruumes, kuhu kogunes paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Kuressaare jaoskonna juhiks määrati lipnik K. Tamm. Jaoskonna kantselei asus Lossi tn. 2, kuhu kolis Kubermangu tn. 14, endise politseivalitsuse ruumest peagi ka Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema kantselei.             
Kaitseliidu esmaseks ülesandeks sai avaliku korra ja kodanike julgeoleku tagamine. Seejuures tuli seda algul teha koos sakslastega, korraldades nendega ühist valveteenistust.           
Suurimaks raskuseks Kaitseliidu tegevuse korraldamisel oli esialgu vajalikus koguses relvade puudumine. Viimased saadi lõpuks sakslastelt Saaremaa rüütelkonna abikassahoidja Odert von Polli kaudu, kes saadud sõjavarustuse mitte oma rahvuskaaslastele, vaid kapten J. Poopuule ja lipnik K. Tammele üle andis. Oma päevakäsuga 11. detsembrist 1918 kohustas Kaitseliidu Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm kõiki kodanikke, kel leidus Vene ja Saksa sõjaväeosade poolt mahajäetud relvi neid Kaitseliidule üle andma. Päevakäsu peale toodi maakonnas sedavõrd suurel hulgal relvi ja laskemoona kokku, et Kaitseliit võis Roomassaare sadama kaudu aurulaevaga „Ingeborg“ tervelt 12 laevatäit sõjamoona Eesti sõjaväe käsutusse Tallinna saata.                
Kaitseliidu tegevuse korraldamine kulges jaoskonniti ebaühtlaselt. Suures osas tingis selle jaoskondade ülemaiks kinnitatud inimeste erinevad organisaatorlikud võimed ja selgitustöö ebaühtlane tase. Kahtlemata mõjutasid asjade käiku ka kuritahtlikud kuulujutud ja mässulised üleskutsed, milles otseselt ässitati rahvast võimudele mitte alluma. Pidurdavalt mõjus arengule ka asjaolu, et organisatsioon ei saanud täies ulatuses maksta oma liikmetele palka ja kogu varustuse, – riietuse ja toidu, pidi iga kaitseliitlane muretsema ise. Ajapuudusel ei saadud võimaldada kaitseliitlastele vajalikku sõjalist väljaõpet, tuli piirduda vaid esmase relvaõppega.          


Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülemana Vabadussõjas

Jaanuaris 1919 andis vabariigi valitsus korralduse Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamiseks miinimumini, kuna Vabadussõja rinnetele vajati järjest enam sõdureid ja ohvitsere. 14. jaanuaril kinnitati Kaitseliidu maakondlikuks ülemaks leitnant Karl Tulmin Tallinnast, kelle oodatava saabumiseni täitis tema kohustusi senine Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm. Viimane pidi aga peagi kogu Saaremaad ja Eestit tervikuna vapustanud sündmuse, Kuivastu sadamas alguse saanud Saaremaa mässu ja selle käigus tapetud K. Tulmini hukkumise tõttu täitma Saarte Kaitseliidu ülema kohustusi kuni Vabadussõja lõpuni.     
Kõik ülejäänud Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud suunati Tallinna ohvitseride reservi. 10. veebruariks andsid jaoskondade ülemad oma kohustused ja relvad üle vallavalitsustele. 13. veebruaril lahkus senine kohaliku Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu Saaremaalt oma uuele, Soomusrongide Staabi ülema ametikohale.   
Esimene teade 16. veebruari hommikul Kuivastu sadamas puhkenud mässust jõudis Kuressaarde umbes kell 11. Kohe kutsus Saaremaa Kaitseliidu ülema k.t. lipnik K. Tamm kokku nõupidamise ja teatas juhtunust Tallinna, nõudes viivitamatut abi mässu mahasurumiseks. Olukord oli äärmiselt tõsine. Kaitseliidul oli Kuressaares tol hetkel, sedagi vaid tänu K. Tamme isiklikule varasemale initsiatiivile, teenistuses ainult 25 meest, neist õnneks ka mõned endised jaoskondade ülematest allohvitserid ja ohvitserid, kes polnud jõudnud veel mandrile sõita ning 30 rahvaväelast. Veel võis täiel määral arvestada 40 vanema klassi gümnasistiga, kes olid moraalselt enim võitlusvalmis. Linnas kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis tõi kokku umbes 300 valdavalt ilma igasuguse väljaõppeta meest.             
Oskusliku tegutsemisega lipnik K. Tamme juhtimisel suudeti täita peamine ülesanne – vältida Kuressaare linna langemist mässuliste kätte kuni abijõudude saabumiseni mandrilt, kelle abil mäss kiiresti maha suruti.
Mässu järel hakati Kaitseliitu võimaluse piires taastama ja K. Tamm määrati vastloodud Lääne-Eesti Kaitseliidu ülemaks. Lisaks nimetatud ametikohale tegutses K. Tamm Vabadussõja ajal ka Saaremaa rahvaväelaste registreerimise büroo ülemana.           
Teenete eest Vabadussõjas autasustati nooremleitnant K. Tamme I liigi 3. järgu Vabadusristiga.
Teenistuskäik ja tegevus peale Vabadussõda

Vabadussõja lõppedes teenis nooremleitnant K. Tamm algul Saare- Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema ja seejärel ülema abi ametikohal. Nimelt oli maleva liikmeskond mõne aja jooksul väga väikesearvuliseks koondatud ja selle  ülema kohustusi pandi n.ö. kohakaasluse alusel täitma kohaliku väikesearvulise rahvaväe komando ülem.         

Peale Vabadussõda hakati Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja ehkki seda kui organisatsiooni ametlikult kunagi ei likvideeritud, hääbus Kaitseliidu tegevus aja jooksul niivõrd, et ta lihtsalt peaaegu lakkas olemast. Vahetult enne 1924. a. 1. detsembri mässu teenis Saaremaa Kaitseliidus  vaid üks, viima-ne palgaline töötaja.     

Pärast Vabadussõda töötas K. Tamm Saaremaal ärialal, piirivalves, aastatel 1921-1922  Saare maakonna valitsuses kaubandus- ja toitlustusosakonna  juhatajana ning alates 16.05.1927 maakonnavalitsuse liikmena, 1930. aastatel Tallinnas kontoriametniku ja raamatupidajana.
   
Augustis 1940 K. Tamm arreteeriti, ta suri Tallinna vanglas 22. juulil 1941.




[1] Kasutatud materjalid:
   P. Kask, “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, KL Saar. Maleva ajalootoimkond, Kuressaares 1999, lk.7-11
   Piret Hiie, “1919. a. mäss Muhu- ja Saaremaal”, Kuressaares 2010
   Edgar Grünberg, “Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu”, “Meie Maa” 04.07.2011
   Välis-Eesti & EMP, “Eesti Vabadusristi kavalerid”, Stockholm 1984
[2] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabadusristi kavalerid”, lk. 310 andmeil 24. veebruaril

teisipäev, 13. märts 2012

Veel üks pilt, mis ootab tuvastamist

Vasakult 3. (istumas) peaks olema Muhu jaoskonna esinaine Selma Golubjatnikov, paremalt teine samas reas Liidia Kalm, ringkonna esinaine aastast 1934.

Tegemist siis samuti erakogu fotoga.
Rita Loel
Eelmise pildi juurde: 

Olemas on ka pildi tagakülg, kus mõned nimed. Ehk siis ootaks täiendusi, kui on kedagi, kes teab, andke aga teada
.

esmaspäev, 12. märts 2012

Kes tunneb pildil olevaid inimesi? 
Tegemist on ilmselt Kuressaare Naiskodukaitse käsitööõhtuga. Lauast paremal pool istub jaoskonna esinaine Liidia (Lydia) Kalm.
Tegemist erakogu pildiga.
Rita Loel

pühapäev, 11. märts 2012

Foto: Joh Poopuu haud

Foto
on pärit Jaak Pihlaku raamatust "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad", Viljandi, 2010.

Allikas: Saaremaa Muuseum