KL Saaremaa Maleva VI pealik - kol-ltn R.J. Lints

Kolonelleitnant Rudolf-Johannes Lints – KL Saaremaa Maleva VI pealik[1] 15.11.1927 – 15.10.1934

Koostanud Peeter Kask

Foto Kaitseliidu muuseumilt

Rudolf Lints Priidiku p. sündis 22. märtsil 1981 Tallinnas[2]. Lõpetas Tallinna 4-klassilise linnakooli ja Esimese maailmasõja ajal Looderinde lipnike kooli. Võttis osa paljudest lahingutest Esimeses Maailmasõjas.
Astrus 5. detsembril 1918 Eesti kaitseväkke ja määrati 31. jaanuaril 1919 5. Rakvere jalaväerügementi, kus teenis Vabadussõja algul 3. kompanii nooremohvitserina. Ülendati 2. detsembril 1919 alam-leitnandiks. Määrati 7. oktoobril 1921 2. diviisi 5. jalaväerügemendi kuulipildujakompanii ülemaks.    
Teenete eest Vabadussõjas annetati R. Lintsile 2. novembril 1921 I liigi 3. järgu Vabadusrist.    
15. novembrist 1921 kuni 15. novembrini 1927 teenis Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Allohvitserikooli 3. Ja 2. kompanii ülemana.           
10. aprillil 1924 omistati R. Lintsile leitnandi ja juba sama aasta 26. novembril kapteni auaste.   
Alates 15. novembrist 1927 viidi kapten R. Lints üle KL Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.
Kapten R. Lintsi asumisel maleva etteotsa muutus alates 1928. aastast väljaõppealane tegevus malevas veelgi kavakindlamaks ja korrapärasemaks. Regulaarselt hakati korraldama pealikute väljaõpet ja läbi viima eriüksuste ja noormalevlaste õppepäevi, üld- ja taktikalisi õppusi, õppusi eriüksustele (raske-kuulipildujate ja side-üksikrühm, suurtükipatarei ja maleva orkester), suvelaagreid ja kontrollkogunemisi.          
Et anda kaitseliitlaste laskeoskuse tõstmiseks vajalik impulss, pandi KL Peastaabi poolt 1928. aastal maksma uus süsteem – hakati järjekindlalt läbi viima laskurite klassifitseerimist, jagades kaitseliitlased lasketulemuste alusel laskurklassidesse, mis määras ka koha, kus igaühte sai kõige efektiivsemalt ja võimetele vastavalt kasutada.                
Aeg-ajalt, et süvendada saadud teadmisi ja kogemusi, korraldati ulatuslikumaid õppusi. Suurimad neist olid Upa-Lilbi taktikaline õppus 1929. aastal, kus osalesid 350 kaitseliitlast ja 40 naiskodukaitsjat ning „Saaremaa dessantoperatsioon“ 1933. aastal, kus tegutsesid ühel pool Kaitseliidu Läänemaa, Harju ja Tallinna malevate üksused, nende vastu aga 700 Saaremaa kaitseliitlast ja 60 naiskodukaitsjat. Ülimalt kõrgetasemeline vaatlejate komisjon andis üksmeelselt maleva tegevusele õppuste käigus väga kiitva hinnangu.           

Foto Saaremaa Muusemist: Lints ja Otstavel orkestriga

Maleva tegevust kajastas propagandaosakond eesotsas vastava pealikuga. Peale tema olid propaganda-pealikud ka väiksemates allüksustes. Tänu propagandaosakonnale hakati alates 1929. aastast välja andma oma ajalehte „Saaremaa Maleva Teataja“. Lisaks sellele oli loodud tihe ja tõhus side kohaliku aja-kirjandusega, kus maleva igapäevategevus heatahtlikku kajastamist leidis. Sel viisil tutvustati Kaitseliidu ettevõtmisi kogu maakonna avalikkusele. Kogu maleva                tegevust püüti korraldada niiviisi, et iga tema üksikürituski, - laskevõistlused, suvelaagrid, paraadid, peod ja avalikud esinemised, kuhu kogunes tavalisest enam rahvast, kujutaks endast suurt ja põhjalikku Kaitseliidu propagandaaktsiooni.               
1925. aastal Kuressaare jaoskonnana tegevust alustanud Naiskodukaitse arenes niivõrd kiiresti, et juba 1927. aastal suudeti moodustada NKK Saaremaa Ringkond, mõne aasta pärast aga alustasid kõikide maleva              allüksuste juures tegevust NKK jaoskonnad.           
NKK otsese järelvalve ja juhtimise all tegutses maleva juures Kodutütarde Saaremaa Ringkond eesotsas ringkonnavanemaga. Peaaegu kõikide NKK jaoskondade juurde olid moodustatud Kodutütarde rühmad eesotsas rühmajuhtidega, kelleks määrati reeglina naiskodukaitsjatest pedagoogid.      
Noorte Kotkaste Saaremaa Malevale pandi alus 1930. aasta Võidupüha eel, kui moodustati NK Kuressaare malevkond, algas noorkotkaste üksuste moodustamine kogu maakonnas. NK Saaremaa Maleva juhiks määrati koolinõunik J. Koppel, allüksuste juhtideks aga kinnitati valdavalt õpetajad ja teised koolitegelased, et viia läbi noorte seas kõrgetasemelist pedagoogilist tööd.       
18. veebruaril 1931 omistati malevapealik R. Lintsile majori auaste.       
1934. aastal toimunud riigipöörde tulemusel kehtestati Eestis autoritaarne riigikord. Kahjuks suruti ka Kaitseliidule peale poliitiline seisukohavõtt ja see pidi olema täielikult võimu haaranuid toetav. Toimusid arvukad muudatused KL ja malevate juhtkondades. 

 
 

Foto Saaremaa Muusemist: Lints Öörikul

6. septembril 1934 määrati R. Lints riigivanema käskkirjaga nr. 6 alates sama aasta 15. septembrist KL Tallinna Maleva pealiku ametikohale.    
Nimemuutuse järel alates 21. veebruaril 1936 sai tema ametlikuks nimeks Rudolf Johannes Lints.                        
Õppis alates 15. juunist 1936 Kõrgemas sõjakoolis. Peale kooli lõpetamist määrati Vabariigi Presidendi 29. augustil 1938 välja antud käskkirjaga            alates sama aasta 4. oktoobrist               uuesti KL Tallinna Maleva peali-kuks, ülendati 17. veebruaril 1939 kolonelleitnandiks.             
26. juunil 1940 vabastati kolonelleitnant R. Lints teenistusest ja teda viidi üle sõjaministri käsutusse. Määrati 2. Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks.          
Arreteeriti 14. juunil 1941 oma elukohas Tallinnas Tina t. 8, krt. 6 koos abikaasa Anette ja kasutütre Leidaga. Perekond küüditati 27. juunil 1941 SevUralLagi Šarõginosse.          
Kolonelleitnant Rudolf Johannes Lints mõisteti 28. veebruaril 1942 toimunud erinõupidamisel §58 p.13 alusel surma ja hukati ööl vastu 24. aprilli 1942 Sverdlovski vanglas.      
Tema abikaasa Anette Lints suri 1944. aastal Siberis.     

---

[1] Jaak Pihlak (koostaja), Anu Seidla (toimetaja), „Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele“, Umara kirjastus,
  Tallinn, 2007, lk.214

  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.

  Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984

  Kaitseliidu Muuseum

[2] „Auraamatu....“ andmeil Läänemaal, Sipa/Märjamaa vallas

KL Saaremaa Maleva V pealik - major Ralf Teiman

Major Ralf René Teiman (Teimann) – KL Saaremaa Maleva V pealik 23.04.1925 – 15.11.1927[1]

Koostanud Ellen Kask

Ralf Teiman sündis 14. oktoobril 1892 Tallinnas. Õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis. Lõpetas Esimese maailmasõja ajal 1. lipnike kooli Peterhofis ja hiljem, teenides Eesti kaitseväes, alalisväe ohvitseride kursused.
Teenis Vabadussõjas alates 31. jaanuarist 1919 5. jalaväepolgu rühmaülemana ja 2. diviisi käskudetäitja[2] ohvitserina. Võttis osa lahingutest Priske, Kolma, Rägavere, Lilienbachi, Korolevskoje ja Sorokino küla all. Sai Sorokino all toimunud lahingus haavata.             
Teenistuse ajal Piirivalve Valitsuses omistati R. Teimanile, kes vahepeal oli ülendatud alamleitnandiks,   12. jaanuaril 1920 leitnandi auaste.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Ralf Teimanile II liigi 3. järgu Vabadusrist ja hiljem Eesti Vabadussõja Mälestusmärk. Peale Vabadussõda, ajal, kui R. Teiman teenis 5. jalaväepolgus, määrati temale 3. detsembril 1920 autasuna normaaltalu mõõdus tasuta maa.     

Teenides Sõjaväe Korraldusvalitsuses ülendati ta 10. juunil 1921 alamkapteniks, 22. veebruaril 1923 kapteniks ja 22. veebruaril 1924 majoriks.           
Kuni 15. märtsini 1924 teenis R. Teiman Sõjaväe staabi Korraldusvalitsuse Inspektori osakonna ülema abina, seejärel koosseisu jaoskonna ülemana.
Nimetati 6. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülemaks ja kinnitati 15. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülema ja 23. aprillist Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.                        

Major R. Teimani määramisega malevapealiku ametikohale lõppes põhiliselt Kaitseliidu kui organisat-siooni taastamisprotsess Saaremaal ja selle juhatus sai hakata tegelema oma põhitööga – liikmete välja-õpetamisega ja maleva igapäevaelu korraldamisega. Hea organisaatorina suutis major R. Teiman väga hästi kõike seda juhtida ja suunata. Kiiresti arenes tegus koostöö kohalike omavalitsustega. Õppepäevad ja väliõppused hakkasid toimuma plaani- ja korrapäraselt, viidi läbi maleva esimesed seltskondlikud üritused, regulaarselt viidi läbi laskeharjutusi.            

1925. aastal osalesid Kuressaare linnas läbi viidud paraadil Kuressaare I ja II malevkond, suuremates keskustes korraldasid paraade kohalikud malevkonnad iseseisvalt. Edaspidi muutus see traditsiooniks. Juunikuu algul külastas Kuressaaret kaitseminister  kindralmajor Jaan Soots, kes andis maleva tegevusele väga heakskiitva hinnangu.        

Maleva materiaalse kindlustatuse huvides hakati algusest peale läbi viima erinevaid seltskondlikke tulu-üritusi. Taoliste ettevõtmiste peaeesmärgiks oli aga Kaitseliidu tegevuse ja eesmärkide tutvustamine avalikkusele ja see õnnestus igati – Kaitseliidu pidustused ja paraadid leidsid alati sooja vastuvõtu ja malevat hakkasid toetama mitmed kohalikud asutused, ettevõtted, organisatsioonid ja omavalitsused. Juba 1925. aasta lõpuks suudeti täielikult varustada relvadega enam kui 85% kaitseliitlastest.               
Järjest enam pöörati malevas tähelepanu spordiliikumise edendamisele ja kutsuti ellu oma spordiring. Kahjuks häiris ringi tegevust esialgu spordivahendite vähesus.       

Peale Kaitseliidu taastamist Saaremaal hakkasid kohalikud naised organisatsiooni abistama küll pidu- ja tuluõhtute korraldamisel, küll rahaliste vahendite hankimisel korjanduste abil ja paljus muuski. Algul tegutseti organiseerimatult, lihtsalt oma äranägemisel. 8. detsembril 1925 kogunesid aga malevapealiku major R. Teimani kutsel linnavalitsuse saali 64 ettevõtlikku naist ja asutati NKK Kuressaare jaoskond algse nimetuse „Kuressaare Kaitseliidu Naisorganisatsioon“ all. Sellega pandi alus veidi hiljem loodud NKK Saaremaa Ringkonnale.       
NKK loomine Saaremaal leiab kajastamist eraldi ja põhjalikult, kuna väga huvitav ja küllaldane materjal seda võimaldab.               
Samal aastal asutati maleva puhkpilliorkester ja kutsuti Kaitseliidu põhimõtete selgitamiseks ellu malevapealiku abi otsesel juhtimisel tegutsema hakanud propagandaosakond.   
Paraku maleval puudus algul ühtne tegevusprogramm. Malevkonniti olid võimalused väga erinevad. Seepärast korraldati kohtadel, lisaks relvaõpetusele ja laskeharjutustele, veel täiendavaid, peamiselt rivi- ja vahiteenistuse, mõnel pool ka taktikalisi õppusi.           
 1926. aastast hakati senisest enam tähelepanu pöörama noorte väljaõppele ja korraldati mitmes malev-konnas esimesed suvelaagrid.      
Intensiivsemaks ja plaanipärasemaks muutus väljaõpe siiski alles 1927. aasta lõpuks, mil hakati saama Kaitseliidu Peastaabist ühtseid tegevusprogramme ja –kavasid ning loodi esimesed palgaliste instruktorite ametikohad malevates.

Pildil: Ugi, Teetsov, Otstavel, Õispuu, Talvik,Teiman

Alates 15. novembrist 1927 vabastati major R. Teiman KL Saaremaa Maleva pealiku kohustest seoses tema määramisega 30. novembrist 1927 Viljandi Kaitseväeringkonna ülemaks. Tuleb kõrgelt hinnata tema osa Kaitseliidu Saaremaa Maleva väljaarendamisel igati teovõimeliseks organisatsiooniks ja selle osatähtsuse suurendamisel kogu maakonna elus.
Juhtiv osa oli R. Teimanil ka KL eriorganisatsiooni Naiskodukaitse esmaloomisel Saaremaal. Just major R. Teimani suhtlemisoskus ja sihikindlus tõstsid Kaitseliidu ja Naiskodukaitse teened võrdsele tasemele teiste tol ajal tegutsenud organisatsioonidega kogu Saare maakonna elutähtsates tegevusvaldkondades.      

1. aprillil 1934 edutati major R. Teiman Pärnu-Viljandi Kaitseväeringkonna staabi II jaoskonna ülema ametikohale.       
Seoses nimemuutusega hakkas major R. Teiman alates 21. veebruarist 1936 kandma ka teist eesnime ja tema täielikuks nimeks sai Ralf René Teiman.   

24. veebruaril 1936 omistati talle kolonelleitnandi auaste, alates 15. juunist 1936 õppis kõrgemas sõja-koolis. 
Kolonelleitnant Ralf René Teiman suri 11. detsembril 1955.[3]     

---

[1] P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.

   R. Teimani teenistusleht

   Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984

   Perek. Kaskede erakogu materjalid

[2] Ametinimetuste jms. tolleaegne kirjapilt jäetud muutmata.

[3] Kolonelleitnant Ralf René Teimani täpne surmakoht on seni teadmata.

KL Saaremaa Maleva IV pealik

Kolonel Jakob Vende – KL Saaremaa Maleva IV pealik[1]

Koostanud Ellen Kask

Jakob Vende sündis 17. aprillil 1890. aastal Järvamaal Esnas (praeguses Kareda) vallas Kolli veskitalus. Õppis Paide Linnakoolis, mille lõpetas 1908. aastal, seejärel  sama kooli pedagoogolises klassis (lõpetas 1909. aastal). Töötas õpetajana Uue-Vändra valla Juurikaru algkoolis 1909 – 1910 ja järgnevalt Vana-Vändra valla Andresaru algkoolis.
Esimese maailmasõja algul 31. juulil 1914. aastal mobiliseeriti J. Vende tsaariarmeesse, kus õppis oktoobrist 1914 kuni veebruarini 1915 Oranienbaumi lipnikekoolis. Teenis seejärel nooremohvitserina erinevates tagavarapataljonides. Alates maikuust 1915 kuni augustini 1916 sõdis Vende Edelarindel (Ukrainas) 1. Amuuri-taguse piirivalvepolgu koosseisus rooduülemana ja kinnitati seejärel pataljoniülema ametikohale. Teenis juunist detsembrini 1917 polguülema abina. J. Vende ülendati 1916. aastal nooremleitnandiks ja mõne kuu pärast leitnandiks, aastal 1917 aga alamkapteniks. Esimeses maailmasõjas annetati J. Vendele teenete eest 6 väga kõrget aumärki: Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna IV, III ja II järgu ning Püha Vladimiri IV järgu ordenid ja sai kolmel korral haavata. Sõites peale viimasest haavatasaamisest paranenult Petrogradi hospidalist tagasi rindele, kohtus J. Vende Kiievis oma polgu meestega, kellelt sai teada, et rinne on lagunemas ja Amuuri-tagune piirivalvepolk, kus ta teeninud oli, laiali jooksnud. Tulnud tagasi Eestisse, astus J. Vende 19. jaanuaril 1918. aastal Rakveres formeeritavasse 4. Eesti jalaväepolku, kust demobiliseeriti  5. aprillil seoses Eesti väeosade likvideerimisega.    
24. novembril 1918. aastal tuli J. Vende Viru maakonnavalitsuse poolt väljakuulutatud sundmobilisatsiooni järel tagasi taasformeeritavasse 4. jalaväepolku, kus määrati 4. roodu ülemaks. Vabadussõja algul määrati ta 2. detsembril 1918, aastal 2. pataljoni ülema kohustetäitjaks. 14. mail 1919. aastal ülendati J. Vende kapteniks ja määrati päev hiljem polguülema abiks. Sama aasta 19. oktoobril ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati järgmisest päevast 4. jalaväepolgu ülemaks. Teenete eest Vabadussõjas pälvis J. Vende I liigi 3. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusristid, talle annetati riigi poolt tasuta maa – Kolu mõisa süda ja 175 000 marka raha.           
Aastal 1920 abiellus J. Vende Ella-Alice Steiniga; samal aastal sündis neil poeg Valdeko, tänapäeval tuntud linnaajaloolane. 4. septembril 1920 määrati J. Vende Rakvere garnisoni ülemaks, kuid nimetati juba 21. mail 1921 Merejõudude Rannavalve Osakonna ülemaks, viidi sealt 13. juunil 1922 üle Tallinna Vahipataljoni ülema kohustetäitjaks.               
1. okoobrist 1923 kuni 16. juunini 1924 õppis J. Vende Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juures olnud Kindralstaabi informatsioonikursustel.            
Silmapaistvalt hea organisaatorina saadeti kolonelleitnant J. Vende peale kommunistide 1924. aasta 1. detsembri mässukatset sõjaministri korraldusel Saaremaale taastama kohalikku, vahepealsetel aastatel varjusurmas olnud Kaitseliidu organisatsiooni. J. Vende jõudis Kuressaarde 22. detsembril 1924 ja juba järgmisel päeval, 23. detsembril toimus raekojas, linnavalitsuse ruumes tema poolt kokkukutsutud ja juhitud Saaremaa Kaitseliidu taasasutamiskoosolek, millest võtsid osa Saaremaa kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülem major J. Kajak, maakonnavalitsuse esimees M. Neps, Kuressaare linnapea A. Lepik, linnavolikogu juhataja B. Steinberg, linnanõunikud V. Unt ja G. Rehekampf, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet ja kaugesõidukapten J. Kahu. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkonna juhatus, määrati kindlaks organisatsiooni üksikute jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati loodavate üksuste ülemate kandidaadid.                
Samaaegselt allüksuste loomisega sai alguse kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe õppuste ja harjutuste korraldamise näol. Erilist tähelepanu pöörati relvaõpetusele ja laskeasjandusele. Õppuste üldjuhiks sai veebruari algul 1925 kolonelleitnant J. Vende käsutusse saabunud endine Scauts-pataljoni ohvitser nooremleitnant H. Ingermann. Suurt abi õppevahendite muretsemisel ja instruktorite näol sai Kaitseliit Saaremaa Kaitseväeringkonnalt.           
Et Kaitseliidu kohalike üksuste loomist kiirendada, viibis kolonelleitnant J. Vende tihti isiklikult valdades, mis aitas asjade käiku suuresti hoogustada. Energilise ja teovõimelise juhatuse töö tulemusel kasvas kaitseliitlaste arv jõudsasti. Juba vabariigi 7. aastapäeva auks 24. veebruaril 1925 toimunud paraadist võttis osa üle 400 mehe.  
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu põhikirja, mille alusel nimetati Saaremaa Kaitseliit samast kuupäevast ümber Kaitseliidu Saaremaa Malevaks. Senised Kaitseliidu jaoskonnad nimetati ümber malevkondadeks ja rajoonid kompaniideks. Vastloodud maleva pealikuks määrati kolonelleitnant J. Vende, tema abiks kinnitati A. Lepik. Nagu näeme, sai malev senini kehtiva ametliku nimetuse ja pealiku ametikoha alates 2. veebruarist 1925.    
Kaitseliidu Saaremaa Malev koosnes kaheksast, – Kuressaare I, Kuressaare II, Sõrve, Kihelkonna, Leisi, Pöide, Valjala ja Muhu malevkonnast. 22. märtsiks 1925 viidi kõikides malevkondades läbi juhatuste ja revisjonikomisjonide valimised. 29. märtsil s.a. toimunud maleva Esindajatekogul valiti maleva juhatusse, lisaks sinna juba ametikohajärgselt kuulunud malevapealikule ja tema abile, veel kolm liiget ja kaks kandidaati (tänapäevases mõistes asendusliiget).           
Peagi lülitusid maleva tegevusse esimesed kõige aktiivsemad naised, kes algul lihtsalt oma äranägemisel jõudumööda kaitseliitlasi nende sõjamehe-töös abistasid. Leidnud maleva juhtide poolt igakülgset toetust, jõuti vähem kui aasta jooksul täiesti uudse, puhtriigikaitselisi eesmärke järgiva ja täitva naisorganisatsiooni loomiseni.           
Kuna sellega oli Kaitseliidu Saaremaa Malevale kui organisatsioonile kindel alus pandud, kutsus sõjaminister kolonelleitnant J. Vende alates 6. aprillist 1925 Saaremaalt tagasi Tallinna tema endisele teenistuskohale. Malevapealiku kohuseid hakkas ajutiselt täitma A. Lepik.             
1. maist 1925 kuni 1926. aasta lõpuni teenis J. Vende Kaitseliidu Peastaabi ülemana. 1926. aasta algul määrati ta 10. jalaväerügemendi ülemaks, ülendati 24. veebruaril 1928 koloneliks.        
5. märtsist 1934 määrati kolonel J. Vende Auto-tankirügemendi ülemaks, kuid kinnitati juba sama aasta 1. aprillist Viru-Järva kaitseringkonna ülema ametikohale.    
1938. aastal abiellus J. Vende teistkordselt  Aade Birk´iga, 1939. aastal sündis  poeg Kullo.         
31. jaanuaril 1939 määrati J. Vende Valga sõjaväeringkonna ülemaks, kuid vabastati tegevteenistusest juba s.a. 15. novembril "aja väljateenimise tõttu". 
Rahuaegse teenistuse eest annetati kolonel J. Vendele III klassi Kotkarist, Soome kaitseliidu (Suojeluskunta) Teeneterist (Ansioristi) ja Poola Kuldne Teeneterist.             
1940. aastal suri J. Vende vanemate talu pidanud vend, mille eest hoolitsemine tuli tal oma õlgadele võtta. Oma mõisasüdame oli ta juba varem maha müünud.              
Suurküüditamise käigus 14. juunil 1941 tuldi J. Vendele ja tema perele nende Tallinna korterisse järele, kätte saadi aga vaid ema Aade koos pisipoja Kulloga. Pereisa J. Vende viibis tol hetkel oma Kolli talus ja tema kinnivõetud abikaasat kästi talle sinna helistada, et ta perele järele sõidaks. Muidugi oli see vaid lõks ja Vendede pere liikmed ei kohtunud enam kunagi. Ema Aade ja poeg Kullo küüditati Kirovi oblastisse. 15. juuni hommikul Tallinnas NKVD-sse läinud J. Vende aga saadeti Põhja-Uuralisse SevUralLagi laagrisse, määrati seal mahalaskmisele, kuid suri ametlikel andmeil 26. detsembril 1941 haiglas.               
18. novembril 1995 avati Tallinna Metsakalmistul kolonel Jakob Vendele mälestuskivi.

---

[1] Mati Õun (koostaja), Tammiskilp „Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased“ I, Tallinn 1998, lk.171-172.

  P. Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.

  Perek. Kask – erakogu materjalid

KL Saaremaa Maleva III pealik

Major Johannes Kajak – KL Saaremaa Maleva  III pealik[1]

Koostanud Peeter Kask

Johannes Kajak sündis 4. novembril 1885 Kudina vallas Tartumaal. Omandas hariduse Tallinna Raudtee-tehnikakoolis. Lõpetas Esimese maailmasõja algul 1914/1915 Tallinnas aselipnike kooli ja sooritas seejärel 1915. aastal Peterhofis eksternina lipnikueksamid. Teenis Vabadussõja ajal Tallinnas Peastaabi kuulipildujatekomandos ja sõja lõpul Saaremaa Kaitseväeringkonna ülemana.  

Peale Vabadussõda hakati, mõistmata Kaitseliidu kui riigikaitselise organisatsiooni osatähtsust, erinevate valitsuse koosseisude poolt Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja palgalisi liikmeid koondama. Lõpuks likvideeriti jaoskondades ohvitseride ametikohad ja nende asemele kinnitati eraisikud. Ohvitserid viidi üle kaitseväeteenistusse või arvati reservi. Kõige lõpuks kaotati maakonna Kaitseliidu ülema ametikoht, ühitades selle Saaremaa Kaitseväeringkonna ülema ametiga.

Kirjeldatud muudatuste tõttu määrati Kaitseliidu kohalikuks ülemaks major Johannes Kajak, tema abiks aga senine saarte Kaitseliidu ülem lipnik Karl Tamm. Mõlemad ametikohad Kaitseliidus olid muutunud puhtformaalseiks, kuna organisatsiooni tegevus hakkas ikka enam ja enam soikuma. Kaitseliidu kohustused pandi lõpuks vastmoodustatud Kaitseliidu kütisalgale ja spordiringile, mille tegevus kaugenes pidevalt ja järjest enam Kaitseliidu ülesannetest ja eesmärkidest. Ametlikult Kaitseliitu Saaremaal küll kunagi ei likvideeritud, kuid selle tegevus hääbus mõne aasta jooksul niivõrd, et ta lihtsalt iseenesest lakkas peaaegu olemast. Idüllilisest muretusest äratas elukauged valitsevad ringkonnad 1. detsembril 1924 Tallinnas toimunud kommunistlik riigipöördekatse. Teade mässust Tallinnas jõudis Kuressaarde juba sama päeva hommikul kell 06.45 ja linna postkontori ülem Boris Mürson (hiljem Müürsoo) edastas selle otsekohe maakonna politseiülemale hr. Tillingule. Viimane kutsus kella 07.30-ks politseivalitsusse nõupidamisele Saaremaa Kaitseväeringkonna ja Kaitseliidu ülema major J. Kajaka ja maakonnavalitsuse esimehe Mihkel Nepsi. Nõupidamisel otsustati võtta kaitse ja valve alla kõik riigi- ja ametiasutused, samuti laev, mis pidi samal hommikul Tallinnast Roomassaare sadamasse jõudma. Ka otsustati nõupidamisel, et tuleb taasluua ametlikult küll olemas olev, kuid praktiliselt likvideeritud rahva omakaitseorganisatsioon – Kaitseliit.            
Mässukatse, ehkki juba mõne tunni jooksul põhiliselt maha surutud, äratas võimude uinunud ohutunde ja liitis laiu rahvahulki, mistõttu Kaitseliidu taastamisele ei seatud enam mingeid bürokraatlikke tõkkeid ega piiranguid ja seetõttu kulgesid organiseerimistööd, nüüd juba valitsuse toel ja toetusel, algusest peale väga kiiresti ja edukalt. Veelgi enam – 22.  detsembril 1924 saabus sõjaministri korraldusel Kuressaarde kolonelleitnant Jakob Vende , et kohalikku Kaitseliitu kiiremini ellu kutsuda.    

23. detsembril toimus raekojas linnavalitsuse ruumes Saaremaa Kaitseliidu taastamiskoosolek paljude kohalike võimu- ja tuntud seltskonna- ning äri- ja majandustegelaste osavõtul. Koosolekul moodustati Kaitseliidu Saaremaa Ringkond ja selle juhatus koosseisus: major J. Kajak, linnapea A. Lepik, Eesti Panga Kuressaare osakonna juhataja A. Lemet, linnavolikogu juhataja B. Steinberg ja kaugesõidukapten J. Kahu. Samal koosolekul kinnitati Kaitseliidu jaoskondade ja rajoonide piirid ning esitati nende alles loodavate üksuste ülemate kandidaadid. Ringkonna juhatus pidas oma esimese töökoosoleku 2. jaanuaril 1925, kus juhatuse liikmete vahel jagati ametikohad alljärgnevalt:      

1.       Juhatuse esimees – major J. Kajak

2.       aseesimees – A. Lepik

3.       kirjatoimetaja – B. Steinberg

4.       laekahoidja – A. Lemet

5.       ametita liige – J. Kahu

Samaaegselt jaoskondade ja rajoonide moodustamisega algas kaitseliitlaste plaanipärane sõjaline väljaõpe, mille käigus tuli sageli kokku puutuda õppevahendite ja oskuslike juhendajate puudumisega. Kuid, olles tegev ka Kaitseliidus, lubas major J. Kajak selleks kasutada temale alluva kaitseväeosa vahendeid ja instruktoreid.               
Kuna major J. Kajak oli otsustatud peagi üle viia uuele teenistuskohale, määrati alates 2. veebruarist 1925 ametlikult taastatud maleva juhiks kolonelleitnant J. Vende.         
7. märtsil 1925 asus major J. Kajak ametikohale Viljandi Kaitseväeringkonna ülemana. Väga võimekale ohvitserile omistati kolonelleitnandi auaste ja teda määrati peagi, peale teenistust Viljandis,  Kaitse-vägede staabi V osakonna C-jaoskonna ülemaks.            
Teenete eest Vabadussõjas annetati Johannes Kajakale II liigi 3. järgu Vabadusrist.     
Kolonelleitnant Johannes Kajak kustutati seoses tema surmaga Kaitsevägede juhataja käskkirjaga alates 7. märtsist 1940 Eesti Vabariigi ohvitseride nimekirjast.[2]  

---

[1] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabaduse Risti kavalerid”, Stockholm, 1984

  Peeter Kask, KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, Kuressaares 1999,

[2] Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele, Tallinn, Umara kirjastus 2007.

  NB! Tegemist on kolonelleitnant Johannes Kajaka väljaarvamise kuupäevaga ohvitseride nimekirjast, mitte tema
  täpse surmakuupäevaga! J. K. surmakuupäev ja -asjaolud on teadmata. Samuti pole seni õnnestunud leida ka
  tema teenistuskaarti, ta puudub ka peale Eesti taasiseseisvumist koostatud Eesti ohvitseride nimekirjast.

Leisi NKK ja KL

Taas kord küsimus: kes on pildil?

Väärikas härrasmees on Leisi malevkonna pealik Aleksander Sass (a-ni 35). Tema kõrval vasakul Elfriede Heidemann ja paremal Aleksandra Mellesk ning Elviine Saral. Istuvad maas vasakult (poisslast ei tea),  Aino Paalo, väike tüdruk on Ruth Ling (kelle erakogust see pilt ka pärit), tundmatu noormees ja pr Reinfeldt.
Ehk teab aga keegi ka ülejäänuid. Oleksin väga tänulik.

Rita Loel 

Kaitseliitlaste rivistus 1919.

Pildil kaitseliitlased Kuressaare keskväljakul (16.02.1919): rivistus enne minekut mässajate vastu.  

Foto Piret Hiie raamatust: "1919. aasta mäss Muhu- ja Saaremaal"

Foto: pealik Karl Tamme

maleva pealik Karl Tamm

KL Saaremaa Maleva Vabadussõja-aegne pealik Karl Tamm[1]    

Koostanud Peeter Kask

Kahjuks on Kaitseliidu Saaremaa Maleva ajalugu käsitlevates töödes väga vähest tähelepanu osutatud mitmele maleva tegevuses ja arenguloos silmapaistvat osa täitnud inimesele. Palju on valgustatud maleva esimese pealiku, kolonelleitnant Johannes Poopuu ja aastatel 1934 – 1940   maleva eesotsas   olnud kolonelleitnant Oskar Särevi tegevust Saaremaal. Peaaegu märkamatuks on jäänud aga ülejäänud malevapealikute, – nooremleitnant Karl Tamme, kolonelleitnant Jakob Vende, major Johannes Kajaka, major Ralf René Teimani ja major Rudolf Lintsi teenistus maleva juhtimisel ja edasiarendamisel. K.o. artikkel on esimeseks sarjas, mis seda lünka jõudumööda täita püüab.

Nooremleitnant Karl Tamm (maleva esimese pealiku J. Poopuu naise vend) sündis 23.[2] (v.k.j. 11.) veebruaril 1891 Saaremaal Kaarma vallas Lilbi külas Jurna talus. Lõpetas Kaarma Õpetajate Seminari ja Tallinna Kaubanduskooli.

Kaitseliidus alates selle loomise hetkest Saaremaal

Karl Tamm kuulus Kaitseliidu Saaremaa Maleva loojate hulka alates kapten Johannes Poopuu  poolt 20. novembril 1918 kokku kutsutud asutamiskoosolekust Kuressaares politseivalitsuse ruumes, kuhu kogunes paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Kuressaare jaoskonna juhiks määrati lipnik K. Tamm. Jaoskonna kantselei asus Lossi tn. 2, kuhu kolis Kubermangu tn. 14, endise politseivalitsuse ruumest peagi ka Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema kantselei.             
Kaitseliidu esmaseks ülesandeks sai avaliku korra ja kodanike julgeoleku tagamine. Seejuures tuli seda algul teha koos sakslastega, korraldades nendega ühist valveteenistust.           
Suurimaks raskuseks Kaitseliidu tegevuse korraldamisel oli esialgu vajalikus koguses relvade puudumine. Viimased saadi lõpuks sakslastelt Saaremaa rüütelkonna abikassahoidja Odert von Polli kaudu, kes saadud sõjavarustuse mitte oma rahvuskaaslastele, vaid kapten J. Poopuule ja lipnik K. Tammele üle andis. Oma päevakäsuga 11. detsembrist 1918 kohustas Kaitseliidu Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm kõiki kodanikke, kel leidus Vene ja Saksa sõjaväeosade poolt mahajäetud relvi neid Kaitseliidule üle andma. Päevakäsu peale toodi maakonnas sedavõrd suurel hulgal relvi ja laskemoona kokku, et Kaitseliit võis Roomassaare sadama kaudu aurulaevaga „Ingeborg“ tervelt 12 laevatäit sõjamoona Eesti sõjaväe käsutusse Tallinna saata.                
Kaitseliidu tegevuse korraldamine kulges jaoskonniti ebaühtlaselt. Suures osas tingis selle jaoskondade ülemaiks kinnitatud inimeste erinevad organisaatorlikud võimed ja selgitustöö ebaühtlane tase. Kahtlemata mõjutasid asjade käiku ka kuritahtlikud kuulujutud ja mässulised üleskutsed, milles otseselt ässitati rahvast võimudele mitte alluma. Pidurdavalt mõjus arengule ka asjaolu, et organisatsioon ei saanud täies ulatuses maksta oma liikmetele palka ja kogu varustuse, – riietuse ja toidu, pidi iga kaitseliitlane muretsema ise. Ajapuudusel ei saadud võimaldada kaitseliitlastele vajalikku sõjalist väljaõpet, tuli piirduda vaid esmase relvaõppega.          

Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülemana Vabadussõjas

Jaanuaris 1919 andis vabariigi valitsus korralduse Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamiseks miinimumini, kuna Vabadussõja rinnetele vajati järjest enam sõdureid ja ohvitsere. 14. jaanuaril kinnitati Kaitseliidu maakondlikuks ülemaks leitnant Karl Tulmin Tallinnast, kelle oodatava saabumiseni täitis tema kohustusi senine Kuressaare jaoskonna ülem lipnik K. Tamm. Viimane pidi aga peagi kogu Saaremaad ja Eestit tervikuna vapustanud sündmuse, Kuivastu sadamas alguse saanud Saaremaa mässu ja selle käigus tapetud K. Tulmini hukkumise tõttu täitma Saarte Kaitseliidu ülema kohustusi kuni Vabadussõja lõpuni.     
Kõik ülejäänud Kaitseliidu ohvitserid ja ametnikud suunati Tallinna ohvitseride reservi. 10. veebruariks andsid jaoskondade ülemad oma kohustused ja relvad üle vallavalitsustele. 13. veebruaril lahkus senine kohaliku Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu Saaremaalt oma uuele, Soomusrongide Staabi ülema ametikohale.   
Esimene teade 16. veebruari hommikul Kuivastu sadamas puhkenud mässust jõudis Kuressaarde umbes kell 11. Kohe kutsus Saaremaa Kaitseliidu ülema k.t. lipnik K. Tamm kokku nõupidamise ja teatas juhtunust Tallinna, nõudes viivitamatut abi mässu mahasurumiseks. Olukord oli äärmiselt tõsine. Kaitseliidul oli Kuressaares tol hetkel, sedagi vaid tänu K. Tamme isiklikule varasemale initsiatiivile, teenistuses ainult 25 meest, neist õnneks ka mõned endised jaoskondade ülematest allohvitserid ja ohvitserid, kes polnud jõudnud veel mandrile sõita ning 30 rahvaväelast. Veel võis täiel määral arvestada 40 vanema klassi gümnasistiga, kes olid moraalselt enim võitlusvalmis. Linnas kuulutati välja üldmobilisatsioon, mis tõi kokku umbes 300 valdavalt ilma igasuguse väljaõppeta meest.             
Oskusliku tegutsemisega lipnik K. Tamme juhtimisel suudeti täita peamine ülesanne – vältida Kuressaare linna langemist mässuliste kätte kuni abijõudude saabumiseni mandrilt, kelle abil mäss kiiresti maha suruti.
Mässu järel hakati Kaitseliitu võimaluse piires taastama ja K. Tamm määrati vastloodud Lääne-Eesti Kaitseliidu ülemaks. Lisaks nimetatud ametikohale tegutses K. Tamm Vabadussõja ajal ka Saaremaa rahvaväelaste registreerimise büroo ülemana.           
Teenete eest Vabadussõjas autasustati nooremleitnant K. Tamme I liigi 3. järgu Vabadusristiga.

Teenistuskäik ja tegevus peale Vabadussõda

Vabadussõja lõppedes teenis nooremleitnant K. Tamm algul Saare- Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülema ja seejärel ülema abi ametikohal. Nimelt oli maleva liikmeskond mõne aja jooksul väga väikesearvuliseks koondatud ja selle  ülema kohustusi pandi n.ö. kohakaasluse alusel täitma kohaliku väikesearvulise rahvaväe komando ülem.         

Peale Vabadussõda hakati Kaitseliidu tegevust järk-järgult piirama ja ehkki seda kui organisatsiooni ametlikult kunagi ei likvideeritud, hääbus Kaitseliidu tegevus aja jooksul niivõrd, et ta lihtsalt peaaegu lakkas olemast. Vahetult enne 1924. a. 1. detsembri mässu teenis Saaremaa Kaitseliidus  vaid üks, viima-ne palgaline töötaja.     

Pärast Vabadussõda töötas K. Tamm Saaremaal ärialal, piirivalves, aastatel 1921-1922  Saare maakonna valitsuses kaubandus- ja toitlustusosakonna  juhatajana ning alates 16.05.1927 maakonnavalitsuse liikmena, 1930. aastatel Tallinnas kontoriametniku ja raamatupidajana.
   
Augustis 1940 K. Tamm arreteeriti, ta suri Tallinna vanglas 22. juulil 1941.

---

[1] Kasutatud materjalid:

   P. Kask, “Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu”, KL Saar. Maleva ajalootoimkond, Kuressaares 1999, lk.7-11

   Piret Hiie, “1919. a. mäss Muhu- ja Saaremaal”, Kuressaares 2010

   Edgar Grünberg, “Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu”, “Meie Maa” 04.07.2011

   Välis-Eesti & EMP, “Eesti Vabadusristi kavalerid”, Stockholm 1984

[2] Välis-Eesti & EMP “Eesti Vabadusristi kavalerid”, lk. 310 andmeil 24. veebruaril

Veel üks pilt, mis ootab tuvastamist

Vasakult 3. (istumas) peaks olema Muhu jaoskonna esinaine Selma Golubjatnikov, paremalt teine samas reas Liidia Kalm, ringkonna esinaine aastast 1934.

Tegemist siis samuti erakogu fotoga.
Rita Loel

Eelmise pildi juurde: 

Olemas on ka pildi tagakülg, kus mõned nimed. Ehk siis ootaks täiendusi, kui on kedagi, kes teab, andke aga teada
.

Kes tunneb pildil olevaid inimesi? 
Tegemist on ilmselt Kuressaare Naiskodukaitse käsitööõhtuga. Lauast paremal pool istub jaoskonna esinaine Liidia (Lydia) Kalm.

Tegemist erakogu pildiga.
Rita Loel

Foto: Joh Poopuu haud

Foto

on pärit Jaak Pihlaku raamatust "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad", Viljandi, 2010.

Allikas: Saaremaa Muuseum

9.märts Ajalootoimkond

Nellis 2

Kes teab midagi sellest mehest, kes on Voldemar Nellise kõrval (vasakul) - arvatavasti said koos teenetemärgi?

Johannes Poopuu

Saaremaa Maleva esimene pealik Johannes Poopuu

12. novembril 1918 määrati Poopuu Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitseliidu ülemaks, (tegutses Saaremaal kuni 13.veebruarini 1919), osaledes võimu ülevõtmisel sakslastelt Eesti Ajutisele Valitsusele ning organiseeris kohalikku kaitseliitu.

Esimene maleva pealik Johannes Poopuu

Johannes Poopuu – Kaitseliidu Saaremaa Maleva esimene pealik[1]

Koostanud Peeter Kask

Johannes (sünd. Ivan, ka Jaan) Poopuu Theodori (Fjodor) p.    
alampolkovnik (1919), kolonelleitnant (1922).

Tulevane sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu sündis 9. juulil (vkj 27. juunil) 1886 Saaremaal Mustjala kihelkonna Mustjala vallas Ohtja külas Kopli vabadikukohal. Tolle aja kohta sai J. Poopuu küllaltki hea hariduse. Ta õppis Mustjala valla- ja kihelkonnakoolis, seejärel Kuressaare linnakoolis.    

Aastatel 1901–1905 oli J. Poopuu õpetaja Mustjala valla Panga koolis ja 1905 – 1907 Paatsa koolis, hiljem töötas ta maamõõtjana. 

Esimese maailmasõja ajal, oktoobris 1914, mobiliseeriti J. Poopuu sõjaväkke ning määrati 331. Tveri družiinasse. Juunis 1915 saadeti teda 6. armee Gatšina lipnikekooli ja ülendati sama aasta augustis peale kooli lõpetamist lipnikuks. Teenis 434. Tšerepovetsi jalaväepolgus 1. roodu nooremohvitserina, juulist 1916 4. roodu ülemana. Ülendati septembris alamleitnandiks ja novembris 1916 leitnandiks. Jaanuaris 1917 nimetati 1. pataljoni ülemaks, ülendati veebruaris 1917 alamkapteniks. Võttis osa lahingutest Saksa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi rindel. 27. (vkj 14.) oktoobril 1916 sai lahingus põrutada.          

Mais 1917 tuli J. Poopuu üle 1. Eesti polku ja määrati 2. pataljoni ülemaks, juunis 7. roodu ülemaks ning novembris 2. roodu ülemaks.            

Oktoobris 1917 osales J. Poopuu Eesti polgu rännakus Muhumaale, kaitsmaks saart Saksa vägede pealetungi vastu. Seda operatsiooni, mis paraku küll ebaõnnestus ja lõppes paljude eestlastest sõjameeste vangilangemisega, peetakse üheks tähelepanuväärsemaks Esimese maailmasõjaga seotud sündmuseke Eesti sõjaajaloos, kuna see oli ainsaks sündmuseks, kus osaleti Eesti rahvusväeosana praktilises sõjategevuses.     
J. Poopuul õnnestus vangilangemisest pääseda ja tagasi mandrile pääseda.

Veebruaris 1918 valiti teda ohvitseride komitee liikmeks ja ta oli lühikest aega enamlaste käes vangis, kuid vabanes ja ülendati juba Saksa okupatsiooni ajal märtsis 1918 kapteniks. Demobiliseeriti Eesti rahvusväeosade likvideerimise käigus aprillis 1918.

Vabadussõja eel määrati kapten J. Poopuu Kaitseliidu ülema päevakäsuga  nr. 1 alates 12. novembrist 1918 Saare-, Hiiu- ja Muhumaa Kaitse Liidu ülemaks. Juba 17. novembril jõudis J. Poopuu Saaremaale ja asus kohapeal otsekohe aktiivselt tegutsema, astudes ühendusse maakonnas elavate endiste sõdurite ja ohvitseridega, informeerides neid üldisest olukorrast ja oma kavatsustest. Tänu tema kiirele tegevusele levis uudis Kaitseliidu loomisest ka valdades, pärssides niiviisi lõplikult sakslaste maakaitseüksuste loomise kava.       

Kapten J. Poopuu üheks esimeseks sammuks Kaitseliidu loomisel Saaremaal oli üleskutse avaldamine kõikidele endises Vene sõjaväes teeninud saarlastele, milles ta kutsus neid 20. novembril Kaitseliidu asutamiskoosolekule Kuressaarde politseivalitsuse ruumes, kuhu tuli kokku paarkümmend endist ohvitseri. Samal päeval ilmus kapten Poopuu teadaanne, millega ta nimetas ametisse maakonnas loodavate Kaitseliidu jaoskondade ülemad. Teadaanne saadeti jaoskondade ülemaiks määratuile, samuti vallavalitsustele ja pandi rahvarikkamates kohtades avalikult välja.            

Kaitseliidu loomise käigus tuli lahendada hulgaliselt väga keerulisi küsimusi, pidades selleks läbirääkimisi nii ikka veel kohal viibivate Saksa sõjaväeüksuste juhtide kui ka Saaremaa rüütelkonna ja kohalike võimude esindajatega. Õnnestus ületada ka kõige suurem raskus Kaitseliidu tegevuse korraldamisel – hankida vajalikul hulgal relvi. Neid suudeti koguda isegi niivõrd palju, et Kaitseliit võis suure hulga sõjamoona saata koguni Tallinna Eesti sõjajõudude käsutusse. Olukord muutus veidi kergemaks peale Saksa vägede lõplikku lahkumist Saaremaalt 6. detsembril 1918, kuid suurenes ka töökoormus, sest korra- ja elanike julgeoleku kaitse jäi nüüd täielikult Kaitseliidu hooleks. Varad, mis olid Saksa vägede poolt maha jäetud, kuulutati Eesti Vabariigi omandiks, nende kaitse kohustus pandi Kaitseliidule.    

Peagi alanud Vabadussõda tingis Saaremaa Kaitseliidu isikukoosseisu vähendamise miinimumini, suurem osa ohvitseridest ja ametnikest suunati Tallinna ohvitseride reservi, allohvitserid ja reakaitseliitlased aga kuulusid üldmobilisatsiooni alla.                 

13. veebruaril 1919 lahkus senine saarte Kaitseliidu ülem kapten J. Poopuu, keda määrati Soomus-rongide divisjoni (augustist 1919 diviis) staabiülemaks, Saaremaalt. Sellel ametikohal teenis ta Vabadu-ssõja lõpuni, võttes osa nii Soomusrongide divisjoni (diviisi) lahinguoperatsioonide planeerimisest kui ka otsesest lahingutegevusest Punaarmee ja Landeswehri vastu. Oktoobris 1919 ülendati J. Poopuu alampolkovnikuks (aukraad nimetati novembris 1922 kolonelleitnandiks). Veebruarist 1921 teenis J. Poopuu Soomusrongide brigaadi staabiülemana. Märkigem, et J. Poopuu oli Vabadussõjas kõige kõrgemal ametikohal teeninud saarlasest ohvitser. Lahkus tegevteenistusest juulis 1921.              

Teenete eest Vabadussõjas autasustati J. Poopuud väga kõrgelt ja ta on üks kahest Saare maakonnast pärit kangelasest, kellele annetati lisaks I liigi 2. järgu Vabadusristile ka  isikliku vapruse eest II liigi 2. järgu Vabadusrist. Vabadusristide diplomitele on märgitud:            
VR I/2, nr. 2561/25.08.1920 Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, Alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates sõjalisi teenuseid, mis Teie ülesnäitanud Wabadussõja kestusel Soomusrongide diwiisi organiseerimisel ja korraldamisel.               
VR II/2, nr. 919/7.09.1920 Soomusrongide diwiisi staabi ülemale, alampolkownik Iwan Theodori p. POOPUU´le hinnates wahwust, mis Teie ülesnäitanud lahingus 20. märtsil 1919. a. Petseri all.            
Lisaks Vabadusristidele pälvis J. Poopuu veel järgmised autasud:           
Läti Karutapja ordeni III klass, nr. 1781/11.12.1924.        
225 000 marka, tasuta maa, Eesti Vabadussõja Mälestusmärk, Läti Vabadussõja Mälestusmärk.         
Loobus tasuta maast, võttis selle asemel 150 000 marka.

            
Maist 1924 anti J. Poopuule tavalises korras Saaremaa Kaarma-Suure valla Randvere mõisast 38,12-hektariline krunt. Koht, millel asus elumaja koos kõrvalhoonetega sai nimeks Liikopi talu. Valitsuse otsusega anti mais 1931 talu pärijatele tasuta maana.                

Sõjaliste teenete eest Esimeses maailmasõjas annetati J. Poopuule Vene Anna III klassi orden, samuti Stanislavi  III klassi orden.

Peale sõjaväeteenistusest lahkumist asus J. Poopuu elama Saaremaale, kus tegutses ettevõtjana maaparanduses ja pidas temale Kaarma-Suure valla Randvere (Pargeli) mõisa maast maikuus 1924 antud 38,12 hà suurust, praeguses Parila külas asuvat Liikopi talu. Koostas Vabadussõjast saadud muljete põhjal raamatud „Sõda Landesweriga“ (Tallinn, 1921) ja kaks osa viieosalisest sarjast „Soomusrongide diviis Vabadussõjas II. Võitlused piiridel“ (Tallinn, 1929, koostöös J. Andrelleriga).               

Saavutamata ettevõtjana suuremat edu, astus J. Poopuu septembris 1926 uuesti tegevteenistusse 6. jalaväerügemendi 1. kuulipildujate kompanii ülemana Pärnus. Suunati oktoobris alalisväe ohvitseride kursustele, mille lõpetas juunis 1927. Määrati 6. jalaväerügemendi 2. laskurkompanii ülemaks, juulis ühtlasi 6. pataljoni ülemaks. Oli rügemendi kohtu eesistuja ja rügemendi ohvitseridekogu juhatuse ning aukohtu esimees. Oktoobris 1928 viidi üle 1. soomusrongirügementi ja määrati laiarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemaks, olles ühtlasi rügemendi laskekomitee esimees.     

J. Poopuu abiellus 1. juunil (vkj 19. mail) 1917 Kuressaare apostliku õigeusu kirikus Vilhelmine-Linda Tammega (1886 – 1972). Lapsed: Helga (1919) ja Juta (1921). Peale J. Poopuu surma müüs abikaasa Liikopi talu ja põgenes sügisel 1944 Saksamaale. Asus hiljem Kanadasse, kus järeltulijad elavad praegugi. Tütre Helga Paakspuu (1919 – 2008) poeg Eric Paakspuu pidas peale Eesti taasiseseisvumist Saaremaal mõnda aega inglise keele õpetaja ametit. Tänu temale jõudsid 2001. aastal Saaremaa Muuseumi J. Poopuu aumärgid, mis on seal välja pandud.                        

Noorema õe Jutaga oli k.o. ülevaate koostaja pere peale Eesti taasiseseisvumist põgusas kirjavahetuses.        

J. Poopuu suri 11. märtsil 1929 Tallinnas ohvitseride keskkogu ruumides südamerabandusse ja teda maeti Saaremaa Kudjape kalmistule. J. Poopuu tagasihoidlikult väärikas hauamonument, mida uhkelt ilmestab Vabadusrist, säilis imekombel puutumatuna läbi pikkade punavõimuaastate.
Enam kui kahe viimase aastakümne jooksul on haua eest hoolt kandnud Kaitseliidu Saaremaa Maleva juures tegutseva Kaitseliidu veteranliikmete ühenduse „Linnus“ liikmed, kellega peagi ühinevad Saaremaa noorkotkad.

---

[1] Kasutatud materjalid:

   KL Saaremaa Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares 1999.a., P. Kask
   „Sünnivalud ja kasvuraskused ...“, lk.7-11

  Välis-Eesti & EMP, „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“, Stockholm 1984, lk.66        
  Jaak Pihlak, „Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad“, Viljandi 2010, lk. 181-182  
  Edgar Grünberg, „Meie Maa“, „Sõjakangelane ja kirjamees Johannes Poopuu“, 04.07.2011