Major Ralf René Teiman (Teimann) – KL Saaremaa Maleva V
pealik 23.04.1925 – 15.11.1927[1]
Koostanud
Ellen Kask
Ralf Teiman sündis 14. oktoobril 1892
Tallinnas. Õppis Tallinna Nikolai Gümnaasiumis. Lõpetas Esimese maailmasõja
ajal 1. lipnike kooli Peterhofis ja hiljem, teenides Eesti kaitseväes,
alalisväe ohvitseride kursused.Teenis Vabadussõjas alates 31. jaanuarist 1919 5. jalaväepolgu rühmaülemana ja 2. diviisi käskudetäitja[2] ohvitserina. Võttis osa lahingutest Priske, Kolma, Rägavere, Lilienbachi, Korolevskoje ja Sorokino küla all. Sai Sorokino all toimunud lahingus haavata.
Teenistuse ajal Piirivalve Valitsuses omistati R. Teimanile, kes vahepeal oli ülendatud alamleitnandiks, 12. jaanuaril 1920 leitnandi auaste.
Teenete eest Vabadussõjas annetati Ralf Teimanile II liigi 3. järgu Vabadusrist ja hiljem Eesti Vabadussõja Mälestusmärk. Peale Vabadussõda, ajal, kui R. Teiman teenis 5. jalaväepolgus, määrati temale 3. detsembril 1920 autasuna normaaltalu mõõdus tasuta maa.
Teenides Sõjaväe Korraldusvalitsuses ülendati ta 10. juunil 1921 alamkapteniks, 22. veebruaril 1923 kapteniks ja 22. veebruaril 1924 majoriks.
Kuni 15. märtsini 1924 teenis R. Teiman Sõjaväe staabi Korraldusvalitsuse Inspektori osakonna ülema abina, seejärel koosseisu jaoskonna ülemana.
Nimetati 6. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülemaks ja kinnitati 15. aprillil 1925 Saare maakonna rahvaväe ülema ja 23. aprillist Kaitseliidu Saaremaa Maleva pealiku ametikohale.
Major R. Teimani määramisega malevapealiku ametikohale lõppes põhiliselt Kaitseliidu kui organisat-siooni taastamisprotsess Saaremaal ja selle juhatus sai hakata tegelema oma põhitööga – liikmete välja-õpetamisega ja maleva igapäevaelu korraldamisega. Hea organisaatorina suutis major R. Teiman väga hästi kõike seda juhtida ja suunata. Kiiresti arenes tegus koostöö kohalike omavalitsustega. Õppepäevad ja väliõppused hakkasid toimuma plaani- ja korrapäraselt, viidi läbi maleva esimesed seltskondlikud üritused, regulaarselt viidi läbi laskeharjutusi.
1925. aastal osalesid Kuressaare linnas läbi viidud paraadil Kuressaare I ja II malevkond, suuremates keskustes korraldasid paraade kohalikud malevkonnad iseseisvalt. Edaspidi muutus see traditsiooniks. Juunikuu algul külastas Kuressaaret kaitseminister kindralmajor Jaan Soots, kes andis maleva tegevusele väga heakskiitva hinnangu.
Maleva materiaalse kindlustatuse huvides hakati algusest peale läbi viima erinevaid seltskondlikke tulu-üritusi. Taoliste ettevõtmiste peaeesmärgiks oli aga Kaitseliidu tegevuse ja eesmärkide tutvustamine avalikkusele ja see õnnestus igati – Kaitseliidu pidustused ja paraadid leidsid alati sooja vastuvõtu ja malevat hakkasid toetama mitmed kohalikud asutused, ettevõtted, organisatsioonid ja omavalitsused. Juba 1925. aasta lõpuks suudeti täielikult varustada relvadega enam kui 85% kaitseliitlastest.
Järjest enam pöörati malevas tähelepanu spordiliikumise edendamisele ja kutsuti ellu oma spordiring. Kahjuks häiris ringi tegevust esialgu spordivahendite vähesus.
Peale Kaitseliidu taastamist Saaremaal hakkasid kohalikud naised organisatsiooni abistama küll pidu- ja tuluõhtute korraldamisel, küll rahaliste vahendite hankimisel korjanduste abil ja paljus muuski. Algul tegutseti organiseerimatult, lihtsalt oma äranägemisel. 8. detsembril 1925 kogunesid aga malevapealiku major R. Teimani kutsel linnavalitsuse saali 64 ettevõtlikku naist ja asutati NKK Kuressaare jaoskond algse nimetuse „Kuressaare Kaitseliidu Naisorganisatsioon“ all. Sellega pandi alus veidi hiljem loodud NKK Saaremaa Ringkonnale.
NKK loomine Saaremaal leiab kajastamist eraldi ja põhjalikult, kuna väga huvitav ja küllaldane materjal seda võimaldab.
Samal aastal asutati maleva puhkpilliorkester ja kutsuti Kaitseliidu põhimõtete selgitamiseks ellu malevapealiku abi otsesel juhtimisel tegutsema hakanud propagandaosakond.
Paraku maleval puudus algul ühtne tegevusprogramm. Malevkonniti olid võimalused väga erinevad. Seepärast korraldati kohtadel, lisaks relvaõpetusele ja laskeharjutustele, veel täiendavaid, peamiselt rivi- ja vahiteenistuse, mõnel pool ka taktikalisi õppusi.
1926. aastast hakati senisest enam tähelepanu pöörama noorte väljaõppele ja korraldati mitmes malev-konnas esimesed suvelaagrid.
Intensiivsemaks ja plaanipärasemaks muutus väljaõpe siiski alles 1927. aasta lõpuks, mil hakati saama Kaitseliidu Peastaabist ühtseid tegevusprogramme ja –kavasid ning loodi esimesed palgaliste instruktorite ametikohad malevates.
Pildil: Ugi, Teetsov, Otstavel, Õispuu, Talvik,Teiman
Juhtiv osa oli R. Teimanil ka KL eriorganisatsiooni Naiskodukaitse esmaloomisel Saaremaal. Just major R. Teimani suhtlemisoskus ja sihikindlus tõstsid Kaitseliidu ja Naiskodukaitse teened võrdsele tasemele teiste tol ajal tegutsenud organisatsioonidega kogu Saare maakonna elutähtsates tegevusvaldkondades.
1. aprillil 1934 edutati major R. Teiman Pärnu-Viljandi Kaitseväeringkonna staabi II jaoskonna ülema ametikohale.
Seoses nimemuutusega hakkas major R. Teiman alates 21. veebruarist 1936 kandma ka teist eesnime ja tema täielikuks nimeks sai Ralf René Teiman.
24. veebruaril 1936 omistati talle kolonelleitnandi auaste, alates 15. juunist 1936 õppis kõrgemas sõja-koolis.
Kolonelleitnant Ralf René Teiman suri 11. detsembril 1955.[3]
[1] P. Kask, KL Saaremaa
Maleva ajalootoimkond, „Kaitseliidu Saaremaa Maleva arengulugu“, Kuressaares
1999.
R. Teimani teenistusleht
Välis-Eesti & EMP „Eesti Vabaduse Risti
kavalerid“, Stockholm 1984
Perek. Kaskede erakogu materjalid
[2] Ametinimetuste jms. tolleaegne kirjapilt jäetud muutmata.
[3] Kolonelleitnant Ralf René Teimani täpne surmakoht on seni teadmata.
